20. JAANUAR 2021
Ameerika Ühendriikide Kapitoolium
11.52 EST
PRESIDENT: Ülemkohtunik Roberts, asepresident Harris, spiiker Pelosi, Senati enamuse liider Schumer, Senati vähemuse liider McConnell, asepresident Pence, silmapaistvad külalised ja minu kaasameeriklased.
See on Ameerika päev.
See on demokraatia päev.
Ajaloo ja lootuse päev.
Uuenemise ja kindlameelsuse päev.
Ameerikat on enneolematute katsumustega testitud ja Ameerika on oma ülesannete kõrgusel olnud.
Me ei tähista täna kandidaadi võitu, vaid suurema eesmärgi, demokraatia võitu.
Inimeste tahet on kuuldud ja inimeste tahet on kuulda võetud.
Meile on meenutatud, et demokraatia on väärtuslik.
Demokraatia on habras.
Ja sel tunnil, mu sõbrad, on demokraatia võitnud.
Nii et nüüd, sellel pühitsetud pinnal, kus vaid mõned päevad tagasi püüti vägivalla abil selle Kapitooliumi vundamenti kõigutada, tuleme kokku ühe rahvana Jumala pilgu all, jagamatuna, et võim rahumeelselt üle anda, nagu oleme seda juba rohkem kui kahe sajandi vältel teinud.
Me vaatame tulevikku Ameerikale ainuomasel viisil – rahutult, julgelt, optimistlikult – ja hakkame püüdlema sellise riigi poole, mida me teame, et me võime olla ja peame olema.
Ma tänan oma eelkäijaid mõlemast parteist nende siinviibimise eest.
Ma tänan neid südamepõhjast.
Teie tunnete meie põhiseaduse vastupidavust ja meie rahva tugevust.
Neid tunneb ka president Carter, kellega ma eile õhtul rääkisin, kuid kes ei saa täna meiega olla, aga keda me täname tema eluaegse teenistuse eest.
Ma andsin vaid mõne minuti eest püha vande, mille kõik need patrioodid andnud on – vande, mille andis esimesena George Washington.
Aga Ameerika lugu ei sõltu üksikisikust, ei sõltu ka mõnest meist, vaid meist kõigist.
„Meie, rahvas“, täiuslikumat liitu otsimas, oleme Ameerika loo alus.
Meil on suur rahvus ja me oleme hea rahvas.
Oleme tormi ja vaenu kiuste läbi sajandite, nii sõja- kui ka rahuajal aina edasi liikunud. Aga meil on veel palju teha.
Me peame kiirelt ja tungivalt edasi liikuma, sest meil on sellel hädaohtude ja võimaluste talvel veel palju tööd.
Palju parandada.
Palju taastada.
Palju tervendada.
Palju ehitada.
Ja palju võita.
Vähesed perioodid meie rahva ajaloos on olnud keerulisemad või raskemad kui see, kus me praegu oleme.
Kord sajandis esinev viirus liigub vaikselt läbi riigi.
See on ühe aasta jooksul nõudnud sama palju elusid kui Ameerika kaotas terves teises maailmasõjas.
Miljonid inimesed on kaotanud töö.
Sajad tuhanded ettevõtted on suletud.
Meid liigutab valjuhäälne hüüd, mis nõuab viimaks, pärast 400 aastat, rassilist õiglust. Unistust õiglusest kõigi jaoks ei lükata enam edasi.
Meie planeet ise hüüab meid appi, et ellu jääda. See hüüe ei saaks olla meeleheitlikum või selgem.
Ja nüüd peame me lisaks võitlema poliitilise äärmusluse tõusu, valgete ülemvõimu pooldajate ja riigisisese terrorismiga ning me saame neist jagu.
Nende väljakutsete ületamiseks – Ameerika hinge taastamiseks ja riigi tuleviku kindlustamiseks – on vaja rohkem kui sõnu.
Vaja on kõige tabamatumat nähtust demokraatias:
ühtsust.
Ühtsust.
Ühel varasemal jaanuarikuu päeval siin Washingtonis, 1863. aasta esimesel päeval, kirjutas Abraham Lincoln alla emantsipatsiooniaktile.
Kui ta pliiatsi paberile pani, ütles president: „Kui mu nimi ajalukku läheb, siis on see selle akti pärast. Ma olen pannud sellesse kogu oma hinge“.
Ma olen pannud sellesse kogu oma hinge.
Täna, sellel jaanuaripäeval, olen ma pannud kogu oma hinge
Ameerika ühendamisse.
Meie rahva ühendamisse.
Ja meie riigi ühendamisse.
Ma palun kõigil ameeriklastel minuga selles ühineda.
Ühineda, et võidelda ühiste vaenlastega, kellega me silmitsi seisame:
pahameele, vimma ja vihkamisega.
Äärmusluse, seadusetuse ja vägivallaga.
Haiguste, tööpuuduse ja lootusetusega.
Ühtselt saame korda saata suuri tegusid. Saame tegeleda tähtsate asjadega.
Me saame halva heaks teha.
Me saame inimestele häid töökohti pakkuda.
Me saame oma lapsi ohututes koolides õpetada.
Me saame sellest surmavast viirusest jagu.
Me saame tööd premeerida, keskklassi taastada ja tervishoiu kõigile turvaliseks muuta.
Me saame rassilise õigluse maksma panna.
Me saame Ameerikast taaskord maailma juhtiva positiivse jõu teha.
Ma tean, et ühtsusest rääkimine võib kõlada nagu rumal fantaasia.
Ma tean, et meid lõhestavad probleemid on sügavad ja et need on tõelised.
Aga ma tean ka, et need pole uued.
Meie ajalugu on olnud pidev võitlus Ameerika ideaali ja karmi, inetu reaalsuse vahel, kus ühel pool seisab idee sellest, et me oleme kõik võrdsena loodud ning teisel pool teadmine, et rassism, nativism, hirm ja demoniseerimine on meid juba ammu lõhki rebinud.
See on lõputu lahing.
Võit pole kunagi kindel.
Läbi kodusõja, suure depressiooni, maailmasõja, 11. septembri terrorirünnaku ning läbi teiste võitluste, ohverduste ja tagasilöökide on meie loomuse parem pool alati peale jäänud.
Kõigil neil hetkedel tulid piisavalt paljud meist kokku, et meid kõiki edasi viia.
Ja me saame seda teha ka nüüd.
Ajalugu, usk ja mõistus näitavad teed, ühtsuse teed.
Me võime üksteist vaenlaste asemel naabritena näha.
Me võime üksteist väärikalt ja austusega kohelda.
Me võime jõud ühendada, karjumise lõpetada ja pinged maha võtta.
Ilma ühtsuseta ei ole rahu, ainult kibedus ja raev.
Ei mingit progressi, ainult kurnav pahameel.
Ei ole riiki, ainult kaos.
See on meie ajalooline kriisi- ja väljakutsemoment ning ühtsus on tee edasi.
Me peame sellele hetkele Ameerika Ühendriikidena vastu astuma.
Kui me seda teeme, siis ma garanteerin, et me ei kuku läbi.
Kui me oleme koos tegutsenud, ei ole Ameerika kunagi, mitte kunagi läbi kukkunud.
Nii et alustame täna uuesti, siin ja praegu.
Me kõik.
Kuulame üksteist.
Kuulame üksteist ära.
Näeme üksteist.
Kohtleme üksteist austusega.
Poliitika ei pea olema raevukas tuli, mis hävitab kõik oma teel.
Iga lahkarvamus ei pea viima täieliku sõjani.
Ja me peame võitlema poliitilise kultuuriga, kus faktidega manipuleeritakse või kus neid isegi välja mõeldakse.
Mu kaasameeriklased, me ei saa seda lubada.
Ameerika peab sellest parem olema.
Ja ma usun, et Ameerika ongi parem.
Vaadake vaid ringi.
Me seisame siin, Kapitooliumi kupli varjus, mille ehitamine lõpetati keset kodusõda, kui liidu enda saatus rippus juuksekarva otsas.
Ometi kannatasime me kõik ära ja jäime ellu.
Siin me seisame ja vaatame suurt National Mall parki, kus dr King rääkis oma unistusest.
Me seisame kohas, kus 108 aastat tagasi püüdsid tuhanded protestijad ühe teise ametisseastumise ajal takistada vaprate naiste marssimist hääletamisõiguse nimel.
Täna tähistame Ameerika ajaloo esimese riiklikku ametisse valitud naise, Kamala Harrise, ametisse vannutamist.
Ärge öelge mulle, et asjad ei muutu.
Me seisame siin, kus teisel pool Potomaci jõge puhkavad Arlingtoni riiklikul kalmistul igaveses rahus kangelased, kes andsid oma pühendumuses endast viimse.
Ja me seisame ka kohas, kus mässav rahvahulk püüdis vaid mõne päeva eest vägivalla abil inimeste tahet vaigistada, meie demokraatia tööd peatada ning meid sellelt pühalt pinnalt välja ajada.
Seda ei juhtunud.
Seda ei juhtu kunagi.
Mitte täna.
Mitte homme.
Mitte kunagi.
Kõigile neile, kes meie kampaaniat toetasid, tahan ma alandlikult tänu avaldada meisse uskumise eest.
Kõigile, kes meid ei toetanud, lubage mul öelda järgmist: kuulake mind, kui me edasi liigume. Hinnake mind ja mu südant.
Ja kui te ikka ei nõustu, siis olgu nii.
See on demokraatia. See on Ameerika. Õigus rahumeelselt, meie vabariigi seadusandluse piires teisele seisukohale jääda võib olla meie riigi suurim tugevus.
Kuid saage minust selgelt aru: Lahkarvamused ei tohi viia ühtsuse lõhkumiseni.
Ja ma tõotan teile, et minust saab kõigi ameeriklaste president.
Ma võitlen ühtmoodi visalt nii nende eest, kes mind toetasid, kui ka nende eest, kes seda ei teinud.
Palju sajandeid tagasi kirjutas Püha Augustine, minu kiriku pühak, et rahvas on hulk, mida määratlevad nende ühised armastusobjektid.
Millised on need ühised asjad, mida me armastame, mis määratlevad meid ameeriklastena?
Ma arvan, et ma tean.
Võimalused.
Turvalisus.
Vabadus.
Väärikus.
Austus.
Au.
Ning jah, tõde.
Viimased nädalad ja kuud on andnud meile valusa õppetunni.
On tõde ja on valed.
Meile on valetatud võimu ja kasumi nimel.
Ja igaühel meist on kohustus ja vastutus, kodanikena, ameeriklastena, ja eriti juhtidena – juhtidena, kes on lubanud austada meie põhiseadust ja kaitsta meie rahvast — kaitsta tõde ja võidelda valede vastu.
Ma saan aru, et paljud ameeriklased vaatavad tulevikku mõningase hirmu ja ärevusega.
Ma saan aru, et nad muretsevad oma töökohtade pärast, oma perede eest hoolitsemise pärast, selle pärast, mis edasi saab.
Ma saan aru.
Aga vastus ei ole sissepoole pöörduda, konkureerivatesse fraktsioonidesse taganeda, neid umbusaldada, kes ei näe sinu moodi välja või ei usu nii, nagu sina usud või ei saa oma uudiseid samadest allikatest, kust sina neid saad.
Me peame lõpetama selle ebaviisaka kodusõja, mis õhutab vaenu vabariiklaste ja demokraatide, maapiirkondade ja linnade, konservatiivide ja liberaalide vahel.
See on võimalik, kui me avame oma hinged oma südamete kõvaks tegemise asemel.
Kui me näitame välja natuke tolerantsust ja alandlikkust.
Kui me oleme valmis astuma kasvõi hetkeks teise inimese kingadesse.
Sest elus on nii: me ei saa ette teada, mis saatus meile toob.
On päevi, mil me vajame abi.
On ka päevi, mil meil palutakse abi anda.
Nii peame me üksteisega käituma.
Ja kui me sellega hakkame saame, on meie riik tugevam, jõukam, tulevikuks paremini valmis.
Mu kaasameeriklased, me vajame üksteist selles töös, mis meil ees seisab.
Me vajame kogu oma jõudu, et seda pimedat talve üle elada.
Meil seisab ees viiruse potentsiaalselt kõige raskem ja surmavam periood.
Peame poliitika kõrvale jätma ja lõpuks selle pandeemiaga ühe rahvusena silmitsi seisma.
Ma luban teile seda: nagu piibel ütleb, võib nutt kesta läbi öö, kuid hommikul tuleb rõõm.
Me saame sellega koos hakkama.
Täna on maailm pilk meile suunatud.
Siin on minu sõnum neile, kes on väljaspool meie piire: Ameerikale on väljakutse esitatud ja me oleme sellest tugevamana välja tulnud.
Me parandame oma liite ja teeme taas maailmaga koostööd.
Mitte selleks, et vastata eilsetele väljakutsetele, vaid tänastele ja homsetele.
Me hakkame juhtima mitte ainult oma jõu eeskujul, vaid oma eeskuju jõul.
Meist saab tugev ja usaldusväärne partner rahu, edusammude ja julgeoleku nimel.
Me oleme selles riigis palju läbi elanud.
Oma esimese teona presidendina tahaksin ma paluda, et te ühineksite minuga hetkeks vaikses palves, et mälestada kõiki neid, kes eelmisel aastal pandeemia tõttu elu kaotasid.
Meenutame oma 400 000 kaasameeriklast – emasid ja isasid, mehi ja naisi, poegi ja tütreid, sõpru, naabreid ja töökaaslasi.
Me austame neid, saades inimesteks ja rahvaks, millised me teame, et me võime olla ja peame olema.
Lausume vaikse palve nende eest, kes kaotasid oma elu, nende eest, kes lahkunutest maha jäid ja oma riigi eest.
Aamen.
Praegu on väljakutsete aeg.
Me seisame silmitsi rünnakuga demokraatia ja tõe vastu.
Möllava viirusega.
Suureneva ebavõrdsusega.
Terava süstemaatilise rassismi probleemiga.
Kliimakriisiga.
Ameerika rolli muutumisega maailmas.
Igaühest neist piisaks, et meile tõsiseid katsumusi tekitada.
Aga fakt on see, et me oleme nende kõigiga korraga silmitsi ja see paneb meie rahvale ülima vastutuse koorma.
Me peame oma jõupingutusi suurendama.
Me kõik.
Praegu on aeg julguseks, sest nii palju on teha.
Ja üks on kindel.
Meid kõiki, mind ja teid, hakatakse hindama selle põhjal, kuidas me oma ajastu kriisidelaviiniga toime tuleme.
Kas me tõuseme oma ülesannete kõrgusele?
Kas me võtame sellel ebatavalisel ja raskel tunnil juhtohjad enda kätte?
Kas me täidame oma kohustused ning jätame oma lastele uue ja parema maailma?
Ma usun, et me peame ja ma usun, et me teeme seda.
Ja kui me seda teeme, kirjutame sellega järgmise peatüki Ameerika loos.
See on lugu, mis võib kõlada nagu laul, mis mulle palju tähendab.
Selle nimi on „American Anthem“ (Ameerika hümn) ja minu jaoks on üks salm eriline:
„Sajandite töö ja palved on toonud meid tänasesse päeva
Milline saab olema meie pärand? Mida meie lapsed ütlevad? …
Anna mulle oma südames teada, kui mu päevad on läbi
Ameerika, Ameerika,
Ma andsin sulle oma parima.“
Lisagem oma töö ja palved sellele loole, mis kõneleb meie rahvast.
Kui me seda teeme, siis kui meie päevad läbi saavad, ütlevad meie lapsed ja lapselapsed, et me andsime endast parima.
Me täitsime oma kohustused.
Me ravisime murtud maa.
Mu kaasameeriklased, ma lõpetan täna nii, nagu ma alustasin, püha vandega.
Jumala ja teie kõigi ees annan ma teile oma sõna.
Ma olen alati teiega aus.
Ma kaitsen põhiseadust.
Ma kaitsen meie demokraatiat.
Ma kaitsen Ameerikat.
Ma annan teie teenistuses endast kõik, mõeldes mitte võimust, vaid võimalustest.
Mitte isiklikust huvist, vaid avalikust hüvest.
Ja koos kirjutame me Ameerika loo lootusest, mitte hirmust.
Ühtsusest, mitte lahknemisest.
Valgusest, mitte pimedusest.
Ameerika sündsuse ja väärikuse loo.
Armastusest ja tervenemisest.
Suuremeelsusest ja headusest.
Olgu see lugu, mis meid juhib.
Lugu, mis meid inspireerib.
Lugu, mis näitab tulevastele põlvkondadele, et me vastasime ajaloo üleskutsele,
et raske hetk ei murdnud meid,
et demokraatia ja lootus, tõde ja õiglus ei kadunud meie ajal, vaid õitsesid,
et meie Ameerika kindlustas vabaduse kodukantsis ja näitas taas ka maailmale majakana teed.
See on see, mida me võlgneme oma eelkäijatele, üksteisele ja tulevastele põlvkondadele.
Nii asume me oma aja ülesannete kallale sihikindlalt ja kindlameelselt.
Kandes oma südames usku.
Ajendatuna veendumusest.
Ja pühendununa üksteisele ja sellele riigile, mida armastame kogu südamest.
Jumal õnnistagu Ameerikat ja kaitsku meie vägesid.
Ma tänan sind, Ameerika.
LÕPP
12.13 EST
