ANTONY J. BLINKEN, AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE VÄLISMINISTER
NATO PEAKORTER AGORA
BRÜSSEL, BELGIA
24. MÄRTS 2021
VÄLISMINISTER BLINKEN: Tere päevast!
Mõni nädal tagasi, mitte kaua pärast välisministri ametisse astumist, rääkisin otse Ameerika inimestele. Ütlesin, et minu tähtsaim ülesanne on tagada, et Ameerika välispoliitika toetaks neid – et see muudaks nende elu turvalisemaks, looks võimalusi nende peredele ja kogukondadele ning tegeleks globaalsete probleemidega, mis nende tulevikku üha rohkem kujundavad.
Ja ma ütlesin, et peamine viis, kuidas Ameerika rahva heaks tegutseme, on meie liitlassuhete ja partnerluste uuesti kinnitamine ja taaselustamine üle kogu maailma.
Sellel põhjusel olen ka sel nädalal Brüsselisse tulnud. Pean teile nüüd kõnet NATO peakorterist. NATO on lepinguliit, mille kaudu on pea 75 aastat kaitstud Euroopa ja Põhja-Ameerika julgeolekut ja vabadust.
Tõtt-öelda on palju asju, milles ameeriklaste arvamused lahknevad, kuid liitude ja partnerluste olulisus ei kuulu nende hulka. Chicago ülemaailmsete küsimuste nõukogu hiljutise küsitluse kohaselt usub üheksa ameeriklast kümnest, et meie liitude säilitamine on kõige tõhusam viis välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Üheksa kümnest. Selle põhjust ei ole raske mõista. Nad tajuvad meie ees seisvaid ohte, nagu näiteks kliimamuutused, COVID-19 pandeemia, majanduslik ebavõrdsus ja üha enesekindlam Hiina, ning nad on teadlikud, et Ameerika Ühendriikidel on palju lihtsam sellega toime tulla koos partneritega, selle asemel et proovida seda teha üksinda. Sama võivad kinnitada ka kõik meie liitlased.
Maailm näeb praegu välja hoopis teistsugune kui aastakümneid tagasi, mil me lõime paljud oma liitudest, või isegi võrreldes nelja aasta taguse ajaga. Ohud on mitmekordistunud. Konkurents on teravnenud. Võimudünaamika on muutunud. Usaldust meie liitude vastu on kõigutatud, nagu ka usaldust üksteise vastu ja usaldust võetud kohustustest kinni pidamisse. Me ei ole liitude vahel ja isegi nende sees alati üksmeelel ohtude suhtes, millega silmitsi seisame, või selles, kuidas tuleb neile vastu astuda. Meie ühised demokraatlikud ja inimõigustest tulenevad väärtused on surve all – ja see surve ei tule vaid väljastpoolt meie riike, vaid ka nende seest. Ja uued ohud ületavad meie jõupingutusi nende eest kaitsmiseks vajaliku suutlikkuse loomisel.
Kuid see ei muuda asjaolu, et vajame liite endiselt ja võib-olla isegi rohkem kui kunagi varem. Meie ees seisev väljakutse on nende liitude kohandamine ja uuendamine, nii et need saaksid vastu astuda tänastele ohtudele ja jätkata meie inimeste toetamist praegu, nagu need on seda teinud varem.
Täna ma arutlen selle üle, kuidas saaks seda teoks teha.
Esmalt määratlen ühised ohud, millega me silmitsi seisame. Järgmisena räägin sellest, mida meil tuleb teha, et oma liite uuesti kinnitada ja taaselustada, et need ei kaitseks mitte üksnes selliste ohtude eest, vaid kaitseksid ka meie ühiseid huvisid ja väärtusi. Ja lõpuks toon välja selle, mida meie liitlased võivad Ameerika Ühendriikidelt oodata ja mida me omakorda ootame oma liitlastelt.
Alustuseks tuleb välja selgitada kõige pakilisemad ohud, millega me täna kokku puutume.
Minu nägemuse kohaselt on olemas kolm kategooriat.
Esimene neist on teistest riikidest tulenev sõjaline oht. Me puutume sellega kokku Hiina jõupingutustes ohustada meresõiduvabadust, militariseerida Lõuna-Hiina merd, mõjutada kogu India ja Vaikse ookeani piirkonna riike üha keerukama sõjalise võimekusega. Pekingi sõjalised ambitsioonid kasvavad iga aastaga. Ühes nüüdisaegse tehnoloogia suutlikkusega ei ole probleemid, mis kunagi tundusid olevat väga kaugel, enam kõrvalised. Me näeme seda ka uutes sõjalistes võimetes ja strateegiates, mida Venemaa on välja töötanud, et meie liitlastele väljakutseid esitada ja õõnestada reeglitel põhinevat korda, millega tagatakse meie ühine julgeolek. See hõlmab Moskva agressiooni Ida-Ukrainas, selle vägede ülesehitamist, ulatuslikke õppuseid ja hirmutamisi Läänemerel, Mustal merel, Vahemere idaosas ja Kaug-Põhjas, tuumavõime moderniseerimist ja keemiarelvade kasutamist kriitikute vastu NATO territooriumil.
Ja peale Hiina ja Venemaa tegelevad sellised piirkondlikud osalejad nagu Iraan ja Põhja-Korea tuuma- ja raketivõimega, mis on ohuks Ameerika Ühendriikide liitlastele ja partneritele.
Teine kategooria on mitmete samade riikide mittesõjalised ohud: tehnoloogilised, majanduslikud ja informatiivsed taktikad, mis ohustavad meie julgeolekut. Nende hulka kuuluvad desinformatsioonikampaaniate ja relvastatud korruptsiooni kasutamine usaldamatuse tekitamiseks meie demokraatiate vastu ning küberründed, mis on suunatud meie elutähtsa taristu vastu ja mille kaudu varastatakse intellektuaalset omandit. Alates Hiina äärmuslikust majanduslikust sunnist Austraalia vastu kuni Venemaa desinformatsiooni kasutuseni usalduse õõnestamiseks valimiste vastu ning ohutute ja tõhusate vaktsiinide vastu – selline agressiivne tegevus ei ohusta mitte ainult meie riike eraldi, vaid ka meie ühiseid väärtusi.
Kolmas kategooria on globaalsed kriisid, nagu näiteks kliimamuutused ja COVID-19 pandeemia. Need ei ole konkreetsetest valitsustest tulenevad ohud – need on üleilmsed ohud. Kõrgem õhutemperatuur, meretaseme tõus ja võimsamad tormid mõjutavad kõike alates sõjalisest valmisolekust kuni inimeste rändemustriteni ja toiduga kindlustatuseni. Nagu COVID-19 pandeemia on meile hulgaliste näidete toel selgeks teinud, on iga riigi terviseohutus teistega seotud ja see on üksnes nii vastupidav nagu on meie kõige nõrgem lüli.
Samuti seisame silmitsi üleilmse terrorismiga, mis sageli hõlmab selliseid kategooriaid. Kuigi oleme terrorismiohtu olulisel määral vähendanud, on see endiselt märkimisväärne, eriti kui rühmad ja üksikisikud saavad valitsustelt toetust ja kaitset või kui neile pakutakse varjupaika valitsusvälises ruumis.
Kuid paljudest sellistest ohtudest ei oldud teadlikud, kui meie liitusid moodustati. Mõnda ohtu ei olnud üldse olemaski. Kuid see on meie liitude suur tugevus – need loodi kohanemisvõimelistena, et oleks võimalik edasi areneda uute väljakutsete ilmnemise korral.
Siin on mõned viisid, kuidas saame täna neid kohandada.
Esiteks peame uuesti pühenduma oma liitudele ja neid toetavatele ühistele väärtustele.
Kui 11. septembril rünnati Ameerikat, rakendasid meie NATO liitlased viivitamatult ja üksmeelselt artiklit 5 – rünnak ühe liitlasriigi vastu on rünnak kõigi liitlasriikide vastu. See on endiselt ainus kord ajaloos, kui artiklit 5 on rakendatud, ja see oli Ameerika Ühendriikide kaitsmiseks. Me ei unusta seda kunagi. Ja sama võivad meie liitlased meilt eeldada ka täna. Nagu president Biden eelmisel kuul Müncheni julgeolekukonverentsil ütles, on teil meie kõigutamatu tõotus: Ameerika on täielikult pühendunud NATO-le, sealhulgas artiklile 5.
Sel nädalal kinnitasin uuesti tõotust meie NATO liitlastele.
Kaitseminister Austin ja mina väljendasime sama pühendumust oma liitlastele Jaapanis ja Lõuna-Koreas, kus me hiljuti viisime lõpuni läbirääkimised koormuse jagamise kokkulepete üle, mis aitavad veel aastaid säilitada rahu ja jõukust vabas ja avatud India ja Vaikse ookeani piirkonnas.
Meie liidud loodi ühiste väärtuste kaitseks. Seetõttu nõuab meie pühendumuse uuendamine nende väärtuste ja rahvusvaheliste suhete aluse uuesti kinnitamist, mida tõotame kaitsta – vaba ja avatud reeglitel põhinev kord. Sellel rindel on meil tööd küllaga. Pea iga demokraatia maailmas tegeleb praegu probleemidega, samuti Ameerika Ühendriigid. Me seisame silmitsi äärmusliku ebavõrdsuse, süsteemse rassismi ja poliitilise polariseerumisega, millest igaüks muudab meie demokraatia vähem vastupanuvõimeliseks.
Meie kõigi ülesanne on näidata, mis on alati olnud meie süsteemi suurim tugevus – meie kodanikud ja meie usk neisse oma ühiskonna ja institutsioonide parandamisel. Suurim oht meie demokraatiatele ei ole see, et need on mittetäiuslikud – need on alati olnud. Suurim oht on see, et meie kodanikud võivad kaotada usalduse demokraatia suutlikkuse vastu need puudused kõrvaldada, järgida meie asutamiskohustust luua täiuslikum liit. Demokraatiaid lahutab autokraatiatest meie suutlikkus ja tahe oma puudustele avalikult vastu astuda, mitte teeselda, et neid ei ole olemas, neid ignoreerida või neid kalevi alla panna.
Samuti peame hoidma üksteist vastutavana oma liitude keskmes olevatest väärtustest kinnipidamise eest – astuma vastu demokraatia taandumisele kogu maailmas. Meil kõigil tuleb sõna võtta, kui riigid on taganemas demokraatiast ja inimõigustest. See ongi demokraatia – me tegeleme probleemidega avalikult. Samuti peame aitama neil riikidel taas õiges suunas liikuda, tugevdades demokraatia valvureid, nagu näiteks vaba ja sõltumatu ajakirjandus, korruptsioonivastased ja õigusriiki kaitsvad ametiasutused.
Ka see on uuesti pühendumine meie liitudele.
Teiseks peame oma liite ajakohastama.
See algab meie sõjaliste võimete ja valmisoleku parandamisest, et tagada vastupidava ja usaldusväärse sõjalise heidutuse säilimine. Näiteks peame tagama, et meie strateegiline tuumaheidutus oleks ohutu, turvaline ja tõhus, eelkõige arvesse võttes Venemaa nüüdisaegset taset. On ülioluline kindlalt ja usaldusväärselt hoida meie liitlastele antud lubadusi, isegi kui astume samme tuumarelvade rolli edasiseks vähendamiseks meie riiklikus julgeolekus. Teeme samuti koostööd oma India ja Vaikse ookeani piirkonna liitlastega, et lahendada piirkonnas mitmesuguseid keerukaid julgeolekuprobleeme.
Peame suurendama oma suutlikkust toime tulla majanduse, tehnoloogia ja teabe valdkondadega seotud ohtudega. Ja me ei saa lihtsalt kaitsepositsioonile jääda – me peame kasutama kindlasõnalist lähenemisviisi.
Oleme näinud, kuidas Peking ja Moskva kasutavad üha enam juurdepääsu kriitilistele ressurssidele, turgudele ja tehnoloogiatele, et meie liitlasi survestada ja et meie vahele lõhet tekitada. Loomulikult on iga riigi otsus tema enda teha, kuid me ei tohi käsitleda majanduslikku sundi muudest survestusviisidest lahusolevana. Kui kedagi meist survestatakse, peaksime reageerima liitlastena ja tegema koostööd oma haavatavuse vähendamiseks, tagades, et meie majandused on üksteisega rohkem lõimitud kui meie peamiste konkurentidega. See hõlmab koostööd tipptasemel uuenduste väljatöötamiseks, meie haavatavate tarneahelate vastupanuvõime tagamist, normide ja standardite kehtestamist, millega hakatakse arendatavaid tehnoloogiaid haldama, eeskirjade eirajatele karistuste kehtestamist. Ajalooline kogemus on meile näidanud, et kui me seda teeme, valib rohkem riike avatud ja turvalise ruumi, mille me ühiselt rajame.
Ja me peame suurendama oma suutlikkust toime tulla riikidevaheliste ohtudega – eelkõige kliimamuutuste ja pandeemiatega, nagu COVID-19. Need väljakutsed on nii ulatuslikud ja nende lahendamiseks vajalikud meetmed nii kaugeleulatuvad, et nende lahendamine tuleb lõimida praktiliselt kõigesse, mida teeme, ja kooskõlastada paljude partneritega.
Kolmandaks peame kokku viima laialdasemad liitlaste ja partnerite koalitsioonid.
Liiga sageli oleme hoidnud oma liitusid ja partnerlusi varjus. Me ei ole teinud piisavalt, et neid kokku viia. Kuid meil tuleks seda teha. Sest mida rohkem saavad üksteist täiendavate tugevuste ja suutlikkusega riigid ühiste eesmärkide saavutamiseks ühineda, seda parem.
Sellisele ideele toetuvad selle rühma riigid, mida me nimetame neljapoolseks julgeolekudialoogiks – Austraalia, India, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid. President Biden korraldas hiljuti neljapoolse julgeolekudialoogi kõigi aegade esimese juhtide tasandi tippkohtumise. Jagame visiooni vabast, avatud, kaasavast ja tervest India ja Vaikse ookeani piirkonnast, mis on vaba sunnist ja põhineb demokraatlikel väärtustel. Me oleme hea meeskond. Ja meie koostöö tugevdab samaaegseid jõupingutusi julgeoleku tagamiseks Ida- ja Lõuna-Hiina meres ning ohutu, taskukohase ja tõhusa vaktsiinitootmise ning õiglase kättesaadavuse suurendamiseks.
NATO ja Euroopa Liidu koostöö süvendamine on veel üks näide. Tihedam koostöö sellistes küsimustes nagu küberturvalisus, energiajulgeolek, terviseohutus ja esmatähtsa infrastruktuuri kaitsmine aitab suurendada meie vastupanuvõimet ja valmisolekut tänapäeva ohtude vastu. Me oleme tugevamad ka siis, kui seisame oma väärtuste eest.
Mõelgem sanktsioonidele, mille Ameerika Ühendriigid kehtestasid äsja koos Kanada, Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigiga isikutele, kes osalesid Xinjiangi uiguuride vastu toime pandud julmustes. Vastusanktsioonid, mida Hiina seejärel kehtestas Euroopa Parlamendi ning Euroopa Liidu poliitika- ja julgeolekukomitee liikmetele, teadlastele ja eksperdirühmadele, muudavad meie ühtsuse ja kindluse veelgi olulisemaks, sest muul juhul võiksime saata sõnumi, et kiusamine on olnud mõjus. See hõlmab meie NATO-väliste partnerite toetamist Euroopas, kellest paljud püsivad meiega kindlalt liidu eestvedajate hulgas.
Ja vaatame riikide valitsustest kaugemale erasektori, kodanikuühiskonna, heategevuse, linnade ja ülikoolide poole. Mitmekülgne ja laiapõhjaline koostöö on üleilmse ühisosa kaitsmiseks hädavajalik – need on ressursid, mida kõigil inimestel on õigus jagada ja nendest kasu saada ning mida meie vastased püüavad nüüd kahjustada.
Mõelge 5G-le, millest tulenevalt on Hiina tehnoloogiaga kaasnenud tõsised jälitusohud. Peaksime kokku viima tehnoloogiaettevõtted sellistest riikidest nagu Rootsi, Soome, Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriigid ning kasutama avaliku ja erasektori investeeringuid turvalise ja usaldusväärse alternatiivi väljatöötamiseks. Oleme aastakümneid panustanud suhete arendamisse riikidega üle kogu maailma, kes jagavad meie väärtusi. See on põhjus, miks investeerisime sellistesse partnerlustesse niivõrd palju – et saaksime kokku tulla uuenduslikul moel, et lahendada selliseid uusi väljakutseid.
Kõigile, kes kahtlevad, mida saame sellisel moel üheskoos töötades saavutada, juhin tähelepanu enneolematule koostööle teadlaste vahel, kes jagasid sadu viirusgenoomi järjestusi institutsioonide ja piiride üleselt – teadustegevus, mis oli vältimatu mitme ohutu ja tõhusa COVID-19 vaktsiini väljatöötamiseks rekordkiirusel. Esimesele neist vaktsiinidest, mille Maailma Terviseorganisatsioon on heaks kiitnud, töötas välja Türgis sündinud arst, kes kasvas üles Saksamaal ja asutas Euroopa ravimifirma, mis tegi vaktsiini tootmiseks koostööd Ameerika kolleegidega.
Nüüd võivad Ameerika liitlased ja partnerid kuulata minu tänaseid sõnu ja öelda: „Me peame teadma, mida võime teilt oodata.“ Sest nagu ma ütlesin, on usaldust viimastel aastatel mingil määral kõigutatud.
Nii et lubage mul selgitada, mida Ameerika Ühendriigid saavad meie liitlastele ja partneritele lubada.
Kui meie liitlased kannavad oma õiglast osa kohustustest, eeldavad nad mõistlikult otsuste tegemise protsessis õiglast sõnaõigust. Me peame sellest lugu. See saab alguse meie sõpradega aegsasti ja sageli konsulteerimisest. See on Bideni ja Harrise valitsuse välispoliitika oluline aspekt ja see on muudatus, mida meie liitlased juba tajuvad ja väärtustavad.
Käsitleme oma liitlaste jõupingutusi suurema suutlikkuse arendamisel väärtuse, mitte ohuna. Tugevamad liitlased loovad tugevamaid liite. Ja kui Ameerika Ühendriigid arendavad meie suutlikkust täna kirjeldatud ohtudega tegelemiseks, tagame, et need jäävad meie liitudega ühilduvaks ja aitavad tugevdada meie liitlaste turvalisust. Ootame vastutasuks sama oma liitlastelt.
Ameerika Ühendriigid ei sunni oma liitlasi Hiinaga seoses pooli valima „meie või nemad“ põhimõttel. Pole kahtlustki, et Pekingi sundi rakendav käitumine ohustab meie ühist julgeolekut ja jõukust ning et see töötab aktiivselt rahvusvahelise süsteemi reeglite ning meie ja meie liitlaste ühiste väärtuste õõnestamise nimel. Kuid see ei tähenda, et riigid ei saaks Hiinaga võimaluse korral koostööd teha, näiteks selliste probleemide lahendamiseks nagu kliimamuutused ja terviseohutus.
Oleme teadlikud, et meie liitlastel on Hiinaga keerulised suhted, mis ei ole alati omavahel ühilduvad. Kuid meil tuleb nende probleemidega ühiselt tegeleda. See tähendab koostööd meie liitlastega, et kõrvaldada puudujäägid sellistes valdkondades nagu tehnoloogia ja infrastruktuur, mille suhtes Peking püüab rakendada sunniviisilist survestamist. Me toetume innovatsioonile, mitte ultimaatumitele. Kui teeme koostööd, et viia ellu positiivne visioon rahvusvahelisest korrast, kui seisame vaba ja avatud süsteemi eest, teades, et see pakub parimaid tingimusi inimeste leidlikkusele, inimväärikusele ja suhetele, oleme kindlad, et suudame toime tulla Hiina või kellega iganes olenemata asjaoludest.
Me töötame koos teistega võrdväärselt, kuid tunnustame ka seda, kui seda teevad meie liitlased. Ja olgem ausad, see on sageli olnud vaidlusi tekitav küsimus, eelkõige Atlandi-ülestes suhetes. Tunnustame märkimisväärseid edusamme, mida paljud meie NATO liitlased on teinud kaitseinvesteeringute täiustamiseks, sealhulgas edusamme Walesi leppe täitmisel kulutada 2024. aastaks kaks protsenti SKP-st kaitsekulutustele. Nende lepete täielik rakendamine on ülioluline. Kuid me tunnistame ka vajadust rakendada rohkem terviklikku lähenemisviisi koormuse jagamisele. Ükski number ei hõlma täiel määral riigi panust meie ühise julgeoleku ja huvide kaitsesse, eelkõige maailmas, kus üha enam ohtusid ei ole võimalik sõjalise jõu abil ületada. Peame tunnistama, et kuna liitlastel on erinev suutlikkus ja suhtelised tugevused, kannavad nad oma osa kohustustest erineval viisil. See ei tähenda aga seda, et loobuksime endale seatud eesmärkidest või saadaksime korda vähem. Tegelikult on levinud ohtude korral vaja, et annaksime endast rohkem.
Me peame suutma pidada raskeid arutelusid ja julgema isegi mitte nõustuda, samal ajal suhtudes üksteisesse endiselt lugupidamisega. Näib, et viimastel aastatel oleme Ameerika Ühendriikides sageli unustanud, kes on meie sõbrad. Kuid see on juba muutumas.
Ameerika Ühendriigid suhtuvad mõistlikult võimu, eriti sõjalise jõu kasutamisse kui vahendisse välisriigis toimuvate konfliktide lahendamiseks. Me väldime tasakaalustamatust oma põhimõtteliste eesmärkide ja riskide vahel, mida oleme valmis nende saavutamiseks võtma, ja mitte vähesel määral selle tõttu, et kui see ületab meie võimalusi, ei ole me suutelised keskenduma teistele probleemidele, millel võib olla kõige suurem mõju Ameerika rahva eludele.
Lõpuks võivad mõned meie liitlased mõelda, kas meie pühendumus nende julgeolekule on püsiv. Nad kuulevad meid ütlemas: „Ameerika on tagasi!“ ja nad esitavad küsimuse – kui kauaks?
See on õiglane küsimus. Siin on aga on minu vastus.
Sellel, miks toetab valdav enamus ameeriklastest mõlemast poliitilisest parteist meie liitusid, isegi kui need ei ole parteilises plaanis paljudes muudes küsimustes ühel meelel, on põhjus. See on sama põhjus, miks kongressi valitud vabariiklased ja demokraadid on meie liitlasi järjekindlalt veennud, et meie kohustused on vankumatud. See põhjus on, et me ei näe oma liite mitte kohustusena, vaid võimalusena saada teistelt abi meie huvisid ja väärtusi kajastava maailma kujundamisel.
Kuid selleks, et seda toetust vastupidavana säilitada, peame meie, kellel on privileeg esindada Ameerika Ühendriike kogu maailmas, tagama, et meie liidud toimiksid Ameerika rahva heaks. Me ei saa seda silmist lasta.
Peame näitama mitte üksnes seda, mille eest meie liidud kaitsevad, vaid ka seda, mille eest need seisavad, näiteks kõigi inimeste õigus inimväärsele kohtlemisele ja nende põhivabaduste austamisele. See, et meie välispoliitika on loodud näitama, milline meie maailm praegu on, ei tähenda, et peame loobuma maailma kujundamisest selliseks, nagu see võiks olla – maailm, mis on turvalisem, rahumeelsem, õiglasem ja võrdsem, maailm, kus on parem tervis, tugevamad demokraatiad ja rohkem võimalusi suurema hulga inimeste jaoks.
Lühidalt öeldes peab meil olema positiivne visioon, mis võib inimesi kokku viia ühise eesmärgi nimel. Seda ei saa meie vastased pakkuda. See on üks meie suurimaid tugevusi.
See on koht, kus meie huvi olla usaldusväärne liitlane on seotud meie kodanike vajaduste täitmisega. Me ei saa rajada välispoliitikat, mis toetab Ameerika rahvast, säilitamata tõhusaid liite. Ja me ei saa säilitada tõhusaid liite, kui me ei saa näidata, kuidas need Ameerika rahva heaks toimivad.
Seitsekümmend aastat tagasi saatis New Jerseys Fort Dixis väljaõppes olev USA armee reamees kirja Dwight D. Eisenhowerile, kes oli toona Euroopa liitlasvägede esimene ülemjuhataja. Oma kirjas Eisenhowerile küsis reamees, kas tema teenistuses olles on midagi enamat kui lihtsalt „tappa või saada tapetud“.
Eisenhower oli aga kogenud realist. Ta oli sõja laastavat mõju lähedalt näinud. Tal oli selge arusaamine, millised on elu ja surma küsimuse tagajärjed, kui Ameerika inimeste elud olid meie liitlaste kaitseks tulejoonele seatud. Ometi säilitas ta endiselt usu sellele sõdurile saadetud kirjas, vastates: „Tõelised inimlikud eesmärgid sisaldavad midagi palju rikkalikumat ja konstruktiivsemat kui pelgalt tugevate ellujäämine.“
Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased, kirjutas ta, pidid tegema koostööd, et rajada süsteem, mis põhineb ühistele väärtustele. Ja need sõnad ei erinenud niivõrd väärtustest, mis suunasid meie igapäevaelu Ameerika Ühendriikides. Nagu Eisenhower ütles: „Püüdes lahendada sündsustundega, erapooletult ja õiglaselt paljusid probleeme, mis meile end pidevalt ilmutavad“. See ei tähenda, et prooviksime lahendada kõiki maailma probleeme. Pigem tähendab see seda, et kui peame probleemiga tegelema, ei kaota me silmist oma väärtusi, mis on samal ajal meie tugevuse ja alandlikkuse allikateks. Eisenhower kirjutas sõdurile, et ta loodab, et tema sõnad pakuvad „pisukest optimismi ja usku“.
Eisenhower ei osanud ette kujutada paljusid väljakutseid, millega me täna silmitsi seisame. Kuid ta teadis, et mis tahes uute ohtude ilmnemise korral tahaksime neile vastu astuda koos partneritega, kellega meil on ühised väärtused.
Viimane aasta on olnud üks kõige keerukamaid aegu meie rahvaste ajaloos ja endiselt ei ole me kriisist väljunud, isegi kui näeme põhjust päriselt loota. Kuid meie koostöö liitlaste ja partneritega pakub meile rohkem kui pisukest optimismi ja usku. See näitab meile edasist teed – ühiselt, mis põhineb meie ühistel väärtustel, ja pühendudes mitte üksnes oma liitude ja partnerluste uuesti ülesehitamisele, vaid tehes seda ka paremal moel. Nii ei ole ühtegi väljakutset, millest me praegu ja ka tulevikus jagu ei saaks. Tänan teid väga!
