1. juuni 2021
Tallinna botaanikaaed
Väga tore on teid kõiki näha. Kallid sõbrad, ministrid ja ekstsellentsid. Sooviksin täna alustuseks öelda „aitäh“. Aitäh kõigile külalistele, kes on ühinenud meiega, et tähistada Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeva.
Palun lubage mul võtta üks hetk, et tänada ka botaanikaaeda ja selle direktorit Urve Sinijärve. Urve ja botaanikaaed pakkusid meile lahkelt seda ilusat paika Ameerika Ühendriikide 245. sünnipäeva tähistamiseks. Botaanikaaed võõrustab meie saatkonda tegelikult terve kuu jooksul Taimeriigi Suursaatkonna sarja raames.
Seega avame täna botaanikaaias ametlikult Ameerika kuu. USA saatkond jagab uhkusega meie riigi bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse mitmesuguseid elemente. Osana sellest ettevõtmisest esitleme põnevusega näitust pealkirjaga „Tolmeldamisuuring“.
Näituse töötas välja Smithsoniani aed Washington DC-s ja seda tutvustatakse inglise, eesti ja vene keeles. Näitusel uuritakse tolmeldajate ja taimede vahelist ainulaadset suhet ning see on avatud 31. juulini. Seega oleme äärmiselt tänulikud, et botaanikaaed pakkus meie ürituseks siinset kohta, et seda teemat esile tõsta.
Need teie seas, kes on varem meie 4. juuli tähistamisüritustel osalenud, märkavad, et seekord on see natuke teistsugune. Esiteks on see palju väiksem. Meile oleks väga meeldinud kutsuda kõik oma sõbrad, kolleegid ja partnerid, kuid elame ikka veel maailmas, kus traditsioonilisel kombel kogunemine ei ole sugugi soovitatav. Seega lepime väiksema kokkusaamisega. Peame aga meeles ka neid, keda tahaksime siin näha. Saadame neile väikese märgi meie sõprusest koos kutsega juulis toimuvale botaanikaaia Ameerika kuule.
Kuigi pidustused on tagasihoidlikumad, oleme USA saatkonnas siiski tänulikud. Oleme tänulikud, et saame selle tähistamisürituse üldse korraldada. Oleme Eesti külalistena tänulikud, et siin on pandeemiaga suhteliselt hästi toime tuldud. Samuti oleme tänulikud selle eest, et 245 aastat tagasi kuulutasime välja iseseisvuse, mis toob meid täna siia. 1776. aastal tähistati iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamist ansamblimuusika ja kontsertidega meie 13 osariigis. Mul on rõõm öelda, et järgime seda traditsiooni täna USA armee Euroopa ansambli etteastega.
Rangelt võttes tähistatakse iseseisvuspäeval meie rahva sündi tänu iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamisele 1776. aastal, aga muidugi on neljas juuli oma olemuselt iga-aastane pidustus vabaduse ja iseseisvuse põhimõtete auks.
Oleme USA saatkonnas uhked oma vabaduse ja iseseisvuse üle. Tunneme uhkust selle üle, kuidas meie demokraatia on alates 1776. aastast arenenud ja täiustunud. Teame aga samuti, et see on ajaloo vältel seisnud silmitsi raskete katsumustega ja seisab ka edaspidi, kui püüdleme pidevalt selle poole, mida meie põhiseaduses nimetatakse täiuslikumaks liiduks.
Kuigi oleme uhked, võtame seda vahel iseenesestmõistetavalt, et meie vabadus ja iseseisvus jäävad alatiseks püsima. Enne Eestisse saabumist rääkisin paljude siin teeninud ameeriklastega ja nende kogemustest tõusis selgelt esile ühine joon: nad imetlevad seda, et eestlased teavad, et vabadus ei ole igavene, et seda saab ära võtta ja seda tuleb pidevalt kaitsta.
Mäletan oma esimest õppetundi sellest, et Eesti erineb teistest sel moel. Peatselt pärast mu pere siia saabumist 2019. aastal teatas mu kuueaastane tütar õhtusöögi ajal, et ta alustas koolis eesti keele õppimist. Uhkete vanematena palusime naisega tal siis midagi eesti keeles öelda. Ta ütles: „Vabadus!“ Mõistsime naisega, et Eesti on eriline paik, kui esimene sõna, mille ta koju tõi, oli „vabadus“.
Hiljuti oli mul au jälgida võidupüha pidustusi Paides. Kindral Ühtegi rääkis väljendusrikkalt sellest, kuidas vanavanemad, kes olid elanud iseseisvas Eestis, hoidsid elus ideed iseseisvast riigist, ja kuidas tema põlvkond, kes sai inspiratsiooni oma vanavanematelt, võitis Eesti vabaduse ja iseseisvuse 30 aasta eest tagasi. Seejärel vaatasime Kaitseliidu paraadi. Presidendist ja peaministrist marssisid mööda eestlased tervest riigist, mehed ja naised, vanad ja noored – sõjaline jõud, mille sarnast ma polnud kunagi varem näinud. Need olid eestlased kõikidelt elualadelt, valmis Eesti vabadust kaitsma.
Mais, kuu aega enne seda, korraldasid Ameerika Ühendriigid ja Eesti ühisõppuse Swift Response. Õppuse põhiosa moodustasid otse Ameerika Ühendriikidest saabunud USA 82. õhudessantdiviisi langevarjuhüpped Eestisse. See oli hämmastav. 7. mai hommikul astusid langevarjurid Põhja-Carolinas Fort Braggis 25-kraadises soojuses lennukitele. Pärast 11-tunnist lendu hüppasid nad langevarjudega alla Eesti kohal, kus oli null kraadi. Nende treeningpartnerid, kes kohtusid nendega sel ööl Kesk-Eestis Nurmsi lähedal metsas, olid Eesti Kaitseliidust. Loodetavasti teavad need kaitseliitlased, kes marssisid eelmisel nädalal Paides, et Ameerika Ühendriigid seisavad Eesti kõrval ega ole nii kaugel, kui tundub.
Oma julgeolekualastele suhetele mõeldes mälestame täna meie kahekordset kaitseministrit Donald Rumsfeldi, kes lahkus meie seast eile. Oma teisel ametiajal ministrina uskus ta kindlalt, et Eesti koht on NATOs, ja oli kohal, kui Eesti liitus 2004. aastal. Eesti ja veel kuus riiki, kes liitusid sel aastal NATOga, teenisid selle ära oma jõupingutustega. Ma arvan aga, et me kõik võime tunnistada, et ta oli Eesti sõber ja Eestile tõi tema toetus kasu.
Oleme uhked, et USA ja Eesti koostöö jätkus pandeemia ajal, kuid peame tunnistama, et viimane aasta on meid kõiki proovile pannud. Kuigi julgeolek moodustab meie suhete põhiosa, ulatuvad need ühest sektorist palju kaugemale.
Tundsime saatkonnas puudust terve Eesti kaasamisest. Tundsime puudust Ameerika filmiõhtute korraldamisest, kus saatkonna töötajad tutvustavad Ameerika kultuuri filmi kaudu. Tundsime puudust rahvast pungil kinosaalidest Pimedate Ööde filmifestivalil, mida uhkusega toetame. Samuti tundsime puudust oma vahetusprogrammidest. 2019. aastal saatis USA saatkond Ameerikasse peaaegu 500 Eesti üliõpilast ja spetsialistide vahetuses osalejat.
Koroonapandeemia ei ole veel läbi, kuid loodame, et astume esimesi samme uue normaalsuse suunas. Tean, et saatkonnas soovime taas teele asuda ja Viljandisse sõita, et kultuuriakadeemiat külastada. Tahame minna Narva seebikarbirallile, sõita Tartusse ja sealsesse suurepärasesse ülikooli ning loodetavasti osaleda Paides arvamusfestivalil.
Ootan kannatamatult, et saaksin Fulbrighti programmi raames saata teele järgmise rühma üliõpilasi ja teadureid, et süvendada akadeemilist koostööd meie riikide vahel. Lõpetuseks ootan põnevusega, et meie Ameerika nurgad hakkaksid taas tegutsema ja nende külastajad – nii lapsed kui ka täiskasvanud – saaksid USA kultuuri ja inglise keelega kokku puutuda.
Ütlen lõpetuseks toosti eelmise aasta ja tuleviku terviseks. Tähistame üheskoos. Ameerika 245. sünnipäeva terviseks.
Sõpruse ja vabaduse terviseks.
Laialdasema kaasamise ja koroonaviiruse tagasitõmbumise
ning Ameerika Ühendriikide ja Eesti Vabariigi tugeva ja vastupidava partnerluse terviseks. Terviseks! Terviseks!
