16. juuni 2022
USA diplomaatilise esinduse juhi residents, Tallinn
Tere päevast ja tere tulemast meie iga-aastasele pidustusele. On väga rõõmustav, et saame esimest korda 2019. aastast saati oma iseseisvuspäeva sellisel viisil tähistada.
Leian, et esimene asi, mida mul tuleks selgitada, on küsimus, miks tähistame 4. juulit 16. juunil? See on seepärast, et käesolev aasta on eriline mitte ainult USA 246. sünnipäeva tähistamise koha pealt, vaid ka seetõttu, et see märgib USA ja Eesti vaheliste diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva. Muide, meie saatkonnal on praegu käimas kampaania „100 päeva 100 aastani“, mille raames korraldatakse programme üle kogu riigi, et tähistada USA-Eesti suhete ajalugu ning neid inimesi ja organisatsioone, kes on seda suhet tugevdanud ja laiendanud. Räägin sellest varsti lähemalt, ent tahan esmalt heita kiire pilgu sinna, kust 100 aastat tagasi alustasime.
Täpne kuupäev, mil Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel diplomaatilised suhted loodi, on 28. juuli 1922. Eesti avas Washington DC-s oma esinduse, ent asetas selle hiljem, 1930. aastate keskpaiku, ümber New Yorki, kuhu see pea 60 aastaks jäi. New Yorki esindusse määrati 1932. aastal Eesti diplomaat Ernst Jaakson ning temast sai hiljem suursaadik. Ta ei osanud arvata, et täidab neid ülesandeid 61 aastat, kuni ta 1993. aastal oma suursaadikukohused Toomas Hendrik Ilvesele üle andis. Kui Jaakson 1998. aastal suri, pidas Välisministeerium teda maailma pikima ametiajaga diplomaadiks. Mis puutub USA-sse siin Tallinnas, siis asusime lõpuks 1930. aastal Kentmanni tänava hoonesse. Selles hoones paikneme tänini.
Meie riigid ehitasid suhteid enne II maailmasõda. 1923. aastal külastas laev U.S.S Pittsburgh Tallinnat, mis märkis esimest USA mereväelaeva visiiti iseseisvasse Eestisse. 1938. aastal külastas Eestit endine USA president Herbert Hoover. Ta kohtus Kadriorus president Konstantin Pätsiga ning raekojas sai temast Tallinna linna aukodanik. See oli tänu tema tööle Ameerika Abi Administratsiooni (American Relief Administration) esimehena. Administratsioon varustas I maailmasõja järgsetes tingimustes 37 riigile, sh Eestile hädatarvilikke toitaineid. Muide, samal ajal kui Eesti 1919. ja 1920. aastal oma iseseisvuse nimel võitles ja selle saavutas, varustas Ameerika Abi Administratsioon sel keerulisel ajal eestlasi 41 kilogrammi toiduga inimese kohta.
Kaks aastat hiljem okupeeris Nõukogude Liit Balti riigid ja Ameerika Ühendriigid sulgesid oma saatkonna. Lärmi tegemata me aga ei lahkunud.
Enamik meist on tuttavad 1940. aasta Wellesi deklaratsiooniga (Welles Declaration), mis kehtestas USA valitsuse ametliku mittetunnustamispoliitika seoses Eesti illegaalse okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt. Meile, ameeriklastele, meeldib Wellesi deklaratsioonist rääkida, sest see on suurepärane ajalooline näide sellest, mis USA-t ja Eestit seob. Leian, et selles dokumendis esitatud põhimõtted on Euroopas asjakohasemad kui kunagi varem, sest seisame silmitsi viimaste aastakümnete suurima probleemiga – Venemaa sõda Ukraina vastu.
Wellesi deklaratsioonis seisab, et „Ameerika Ühendriikide inimesed seisavad röövellikele tegevustele vastu, olenemata sellest, kas neid teostatakse jõu või ähvardusega. Nad on samamoodi vastu ühe ükskõik kui võimsa riigi poolse sekkumise vastu ükskõik millise teise suveräänse riigi asjadesse.“ Eesti mõistab seda suurepäraselt ning on olnud Ukraina suur toetaja, varustades sealseid vapraid võitlejaid tõesti märkimisväärse sõjalise abiga. Muide, kui arvestada protsenti SKP-st, ei ole ükski riik rohkem korda saatnud kui Eesti. Märgin veel, et detsembris, paar kuud enne Venemaa rünnakut, alustasid Ameerika Ühendriigid ja Eesti koostööd Javelini rakettide toimetamiseks Ukrainasse.
Lisaks meie koostööle valitsuse tasandil on eestlased ja Eesti organisatsioonid Ukraina toetamises siiralt muljetavaldavad olnud. Näiteks töötab Eesti Pagulasabi väsimatult Ukraina põgenike toetamise nimel. Läbi uudse sularahaabi programmi on see organisatsioon olnud eestvedaja põgenike turvaliselt Eestisse elamise asumisel, samuti osutab see abi Ukrainas, et jõuda otse nendeni, kes on Venemaa agressiooni tõttu kannatanud. USA saatkond on mitu aastat Pagulasabiga koostööd teinud ja olenemata kriisist või konfliktist mõistavad nad, et põgenik on põgenik, ning alati väsimatult töötanud, et aidata inimestel ka raskeimates tingimustes ellu jääda ja hästi toime tulla. Tuleval esmaspäeval on ülemaailmne pagulaste päev, mil tunnustame Pagulasabi ja teisigi humanitaarabi osutajaid üle maailma, et aidata neid, kes seda enim vajavad.
Meiega on täna ka Ukraina Kultuurikeskuse juhtkond. Kultuurikeskus on rohkemat kui ukrainlaste kogukonna esindaja Eestis. See on olnud ka tugev Ukraina rahva eestkõneleja ning koordineerib abi osutamist nii siin kui Ukrainas. See on suurepärane organisatsioon, mis on toetanud Ukraina vabadusvõitlejaid, aga annab ka näiteks Ukraina põgenikest lastele siin Eestis kunstitunde.
Sellised partnerid võtavad Ukraina toetamiseks ette konkreetseid meetmeid ning annavad tunnistust sellele, et Wellesi deklaratsioonis loetletud põhimõtted on siiani päevakajalised ja hingestavad meie tegevusi.
Nagu mainisin, moodustas Wellesi deklaratsioon 50 aasta vältel USA-Eesti suhete aluspõhja. Eestile saabus õnnelik lõpp 1991. aastal, mil saavutati taas iseseisvus. Muide, sama aasta augustis helistas välisminister Lennart Meri oma Washingtonis asuvale USA Välisministeeriumi kontaktisikule, et väljendada muret asjaolu suhtes, et USA ei tegutse piisavalt kiiresti Eesti iseseisvuse taastamise tunnustamise nimel. Välisministeeriumi ametnik, kes Meriga rääkis, ütles talle Wellesi deklaratsioonile tuginedes lihtsalt: „Lennart, me juba tunnustame Eesti iseseisvust.“
- aastast saadik on meie suhted iga aastaga süvenenud. Ehkki meie suhte põhialus on julgeolek, on see tegelikult palju sügavam ning meie partnerluse ampluaa on lai. Nimelt laiendasime hiljuti oma koostööd Eesti valitsusega abiosutamise arengu vallas, võimaldades mõlemal riigil mitmekordistada oma abi mõjusust Kesk-Aasias, Kaukasuses ja Balkanil.
Ettevõtluses ja kaubanduses tähistame sel aastal AmChami 25. aastapäeva ning meenutame, kuidas nende, sh partnerite nagu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, töö on meie ärialaseid sidemeid tugevdanud. Tahaksin kasutada seda hetke, et tunnustada meie ettevõtluskogukonna partnereid, kes tänast üritust sponsoreerida aitasid. Siin laval on meie sponsorite tahvel ning tänasel üritusel osalejatena võite näha paljusid neid suurepäraseid ettevõtteid, kes on tänasesse üritusse panustanud. Loodame, et ühinete meiega neid nende toetuse eest tänades.
Samuti on tugevad meie kultuurilised sidemed. Tänasel päeval võivad ameeriklased New Yorkis asuva Metropolitan Opera laval näha Saaremaalt pärit Ain Angerit, eestlased aga saavad Viljandi Pärimusmuusika Festivalil kuulata Ameerika parimate hulka kuuluvaid pärimusmuusikuid.
Nagu varem mainisin, on meie saatkonnas hetkel käimas „100 päeva 100 aastani“ kampaania, mille raames korraldatakse programme üle kogu riigi. Selle kampaania raames oleme toonud Valgasse, Viljandisse ja Tallinnasse USA sõjaväe sõdurite koori, kes esitavad rhythm and bluesi, mis on vaieldamatult puhtaim näide Ameerika muusikast. Eelmisel nädalal olime Narvas, et aidata korraldada Seebikarbi Rallit, kus võistlejad sõidavad isetehtud autodel võidu mäest alla. Panime 2007. aastal kohalike partneritega sellele traditsioonile alguse ning oleme väga rõõmsad, et saime pärast kahe aastast pausi selle taaselustada.
Hetk, mille võtsime, et vaadata tagasi meie 100-aastasele suhtele sunnib meid pilku heitma ka järgmise 100 aasta poole. Saan kindlalt väita, et meie suhte alustalad ei muutu. Oleme olnud 100 aastat partnerid, sest jagame samu alusväärtusi ja ka need väärtused on muutumatud. Usun, et seisame üleilmsetele probleemidele koos vastu – kliimamuutustest autoritarismini. Jätkame koostööd Eestiga, kes on digitaalsete ja küberküsimustega seoses kindel liider, eriti seetõttu, et soovime teie kogemust ja teadmisi teiste riikidega üle kogu maailma jagada. Seisame NATO liitlastena kindlalt kõrvuti, et kinnitada alliansi aluspõhimõtet kollektiivkaitsest.
Samuti, nagu oleme ka demonstreerinud seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse, usun ma, et ühtsus on meie tulevik. Ühtsus autoritarismi vastu. Ühtsus meie liitlaste ja partnerite toetuseks. Ning ühtsus meie demokraatlikes väärtustes, ükskõik kus või kuidas neid vaidlustatakse.
Olen uhke selle üle, mis Ameerika Ühendriigid ja Eesti Vabariik koos saavutanud on.
Tahaksin põgusalt lisada ka ühe isikliku kommentaari. Sel suvel, pärast kolme siinveedetud aastat lahkume mina ja minu pere Eestist. Tahan väljendada, kuivõrd tänulikud me oleme kogemuste eest, mida pakkus kahtlemata kõige tänuväärsem ja nauditavam ringreis välisteenistuses. Meil on kaks väikest tütart, kes on Eestis suurepäraselt toime tulnud. Neile meeldis väga Haapsalu ja Narva lossides ringi joosta. Nad külastasid lugematul arvul kordadel Tartus asuvat AHHAA keskust ning tundub, et naudivad seal käimist iga kord aina enam. Üle kõige jäävad nad igatsema Lottemaad ja Pärnut, mis on olnud meie iga-aastane suvine seiklus. Minu abikaasa jaoks oli väga põnev töötada Locked Shieldsi ja Cyconi korraldanud NATO CCDCOE meeskonnas.
Mina ise jään kindlasti Eestis elamist ja töötamist igatsema, aga ma ei kavatse lõplikult hüvasti jätta, sest jätkan töötamist Eesti ja Balti asjade alal. Naasen Washingtoni, kus minust saab UK, Iirimaa, Põhjamaade ja Balti riikidega tegeleva osakonna juht. Niisiis on hea uudis, et Washingtoni naaseb teie sõber, kes jätkab meie ühiste südameasjade nimel töötamist. Võtan endaga kaasa Eesti moraalse selguse, kes täheldab selgelt ohtu, mida Venemaa endast talle ja idatiiva liitlastele kujutab.
Tagasi vaadates võin öelda, et viimased kolm aastat on olnud imelised. Loomulikult oleme siia tulnud ka Ameerika Ühendriikide 246. sünnipäeva tähistamiseks ning ma olen väga uhke, et saan Ameerika Ühendriike esindada. Minu ringreisi ajal on olnud kaks USA presidendi ametiaega ning võin teile öelda, et meie parteiliinides Ameerika Ühendriikides leiab Eesti tugevat toetust. Inimesed on tihti poliitika tormilise loomu pärast mures, ent mina olen siin selleks, et kinnitada, et meie suhe on olnud kindel ja tugev ning jääb selliseks veel pikaks ajaks. See on Ameerika tugevus, meie üleatlandilise liidu tugevus, ning pühendumus meie vastastikusele suhtele. Seetõttu ei ole see lõplik hüvastijätt. See on tähistamine ning pilguheit edasisse.
Tähistame täna 100 aasta täitumist. Kui ammutame minevikust inspiratsiooni ning olevikus kõvasti töötame, on meie tulevik helge. Elagu Eesti, God Bless America, ning kestku meie suhe veel vähemalt 100 aastat!
