Intervjuu ilmus Virumaa Teatajas 31. augustil 2023
Siim Mihailov, ajakirjanik
Ameerika ühendriikide suursaadik George P. Kent väisas 22. augustil Rakveret. Ta käis linnavalitsuses ja JELD-WEN-i tehases. Suursaadiku sõnul on Eesti ja Ameerika majanduslik koostöö omavahelistes suhetes väga oluline komponent, millele ta kavatseb järgneval kuuel kuul kindlasti rohkem tähelepanu pöörata.
George P. Kenti sõnul on suursaadiku ja suursaatkonna roll suhelda ühiskonnaga laiemalt kogu riigis. Intervjuu käigus selgus, et Kent on Eestile poole aastaga ringi juba peaaegu peale teinud.
Tihedam USA ja Eesti sõjaline koostöö algas 2014, kui ameeriklased saatsid Eestisse kompanii jagu õhudessantväelasi. Praeguseks on Eestis vähemasti kolm üksust, millest üks õpetab Tapal kasutama mitmikraketiheitja süsteemi HIMARS. Rääkige pisut käimasolevatest koostööprojektidest.
Mullu detsembrist on Eestis HIMARS-i üksus Tapal ja jalaväepataljon Võrus. Need on üksused, mida siin varem polnud. See on iseenesest heidutus, et näidata venelastele, et siin pole ainult eestlased, britid ja prantslased, vaid ka ameeriklased.
HIMARS-i väljaõpe aitab relvasüsteemid kiiremini Eesti kaitseväkke integreerida. Just et tekitada arusaam, kuidas see süsteem töötab ja kuidas seda koos teiste üksustega kasutada. Ja kõige olulisem on tegelikult logistika küsimus. Kuidas süsteeme hooldada ja ülal pidada. Me õpime kõik Ukraina sõja näitel seda, et me vajame palju rohkem laskemoona. Nii 155 mm suurtüki mürske kui ka HIMARS-i kassette.
Eesti-USA koostöö on olnud kahepoolne. Aprillis saatsid eestlased lühikese etteteatamisega kompaniisuuruse üksuse Iraaki. Kui kerge või raske on eestlastega läbirääkimisi pidada?
Esimest korda Tapat külastades rääkisin kohapeal selle Scoutspataljoni üksusega, kes Iraaki lähetati. Eesti sõdurid ootasid väga seda võimalust, et koos liitlastega välismaale minna. Üks asi on koos Kevadtormil harjutada ja teine välismissioonil õlg õla kõrval töötada. See kogemus on kaitseväe arendamisel kindlasti oluline.
Lisaks sõjalisele koostööle panevad ameeriklased õla alla muudes valdkondades. 2011. aastast on Eestis teoks tehtud 11 projekti kogumaksumusega 4 miljonit eurot, et renoveerida koole või haiglaid. Millised projektid praegu töös on?
Loodetavasti saab kooli alguseks valmis lasteaia renoveerimise projekt Võrus. Setu kuningriigi päevadel astusin lisaks läbi ühest alevist, kus järgmisel aastal alustatakse kahe projektiga. Renoveerimisele läheb üks koolisöökla ja üks hooldekodu ning tööd peaksid lõppema 2025. aastal. Igal aastal vaatab meie kaitsekoostöö büroo üle koostööpakkumised ja nendest valitakse välja kaks projekti. Mõnikord saame rahastuse kahele, mõnel aastal ühele projektile.
Paljud eestlased räägivad heal tasemel inglise keelt. Kui palju see teie tööd lihtsamaks teeb?
See teeb töö palju lihtsamaks. Lisaks oskan ka vene ja ukraina keelt nii, et piirkondades, kus inglise keelt väga ei osata, saan nende kahega hakkama. Suursaadikutel pole enne lähetust pikka keelekursust. Kahe ja poole kuu jooksul õpetatakse keelt ja kohalikku kultuuri. Keelekursusel näitas õpetaja meile videot Arvo Pärdi keskusest, mida olen nüüdseks ka külastanud. Nüüd on mul suurem tänulikkus muusika pärast, mida ameeriklased on tegelikult filmides kuulnud, isegi kui nad ei tea, et see on Pärdi sulest pärit. Selline kultuuriline sissejuhatus on sama tähtis kui näiteks 14 käände õppimine.
Eesti keele kohta võin öelda, et käin Kalamaja Segakooris laulmas ja seal on kõik eesti keeles. Ükskord keegi kooris ütles, et George, kas sa saad üldse aru, millest me laulame. Vastasin, et põhifraasist “Ilus on maa, mida armastan”, saan aru. Eestlastel on kaunis laulutraditsioon ja kooris laulmine pole mulle võõras. Üles kasvades käisin ka ise kooris laulmas.
Kas keele- ja kultuurikursusel räägitul on olnud erisusi võrreldes sellega, mida te ise olete näinud ja kogenud?
Minu Eesti õpetaja oli siit üheksakümnendatel emigreerunud eestlane, kes ütles, et eestlased on jube kinnised. Kohe nii kinnised, et ütlevad tere ainult oma tuttavatele. Selles mõttes on eestlased tänapäeval palju avatumad ja sõbralikumad kui need, kes kolmkümmend aastat tagasi ära läksid.
Lisaks ütlesid neli Helsingis resideeruvat suursaadikut seda, et mul on tõeliselt vedanud, et ma just Eestis olen. Nende arvates on eestlased võrreldes näiteks soomlaste ja lätlastega palju avatumad ja sõbralikumad. Praegused eestlased on kindlasti palju pingevabamad kui need, kellest mu õpetaja rääkis.
Kui palju Ameerikat te igapäevaselt Eestis näete?
Naljakas, et te seda just täna küsite. Eelmisel nädalavahetusel läksin ma Ruhnu saarele muusikafestivalile, mille peateema oli americana. Kõik seal esinenud muusikakollektiivid olid mõjutatud ameerika muusikast. Seal oli bluusi, rütmi ja bluusi ning vesterni.
Ühel varasemal reisil sõitsime Tallinnast välja ja peatusime ühes teeäärses kioskis. Nende pakutav toit oli Ameerika juurtega ja neil olid peas kauboikaabud, kuhu oli peale maalitud Ameerika lipp. Kujutlege nüüd seda pilti. Sa oled keset põldu ja näed Ameerika lippudega ehitud kauboikaabudes mehi.
Te olete nüüdseks Eestis olnud kuus-seitse kuud. Millised on teie suhted saunaga?
Mul on kodus elektrisaun aga Ruhnus sain muusikafestivali ajal ka suitsusaunas käia. Kõigepealt vaatasime filmi “Savvusanna sõsarad” ja seejärel suundusime suitsusauna. Nagu kohalikud ütlesid, siis see on täiesti teistmoodi. Suurte kivide tõttu on suitsusauna leil nagu soe suur embus. Ja peale sauna täheldasin, et võid mitu päeva juukseid pesta, aga tunned ikka suitsu lõhna.
Vaadatud filmist inspireerituna arutasime omavahel, et kas eesti mehed suudavad omavahel rääkida tõeliselt olulistest teemadest, nii nagu seda seal dokumentaalfilmis tehti. Ja vastus oli “ei, iial”. Minult küsiti sama asja ameerika meeste kohta ja pidin vastama, et tegelikult mitte väga. Aega veedetakse koos küll, aga selliseid sügavaid vestlusi peavad mehed omavahel harva. Siis me saime teada, et seda filmi vändati üle seitsme aasta ja filmi pandi parimad saunavestlused.
Millised on teie ametiaja peamised eesmärgid, millega Eestis tegelema hakkate?
Esimesel kuuel kuul keskendusin Eestis Ameerika vägedele ja nende tundmaõppimisele. Peale seda osalesin vestlustes, mille teemaks oli Eesti, Läti ja Leedu lahtiühendamine Vene elektrivõrgust.
Järgmisel kuuel kuul on minu prioriteediks külastada Eestis tegutsevaid Ameerika ettevõtteid. Ja samamoodi külastada Eesti ettevõtteid, kes investeerivad Ameerikas. Üks põhjuseid, miks ma täna olen Rakveres, on see, et kõige suurem ameeriklastele kuuluv ettevõte Eestis on JELD-WEN.
Kui vaadata numbreid, siis Eesti IT- ja tehnoloogiaettevõtted on investeerinud Ameerikasse umbes samapalju kui ameeriklased Eestisse. Mõlemad pooled loovad töökohti ja saavad koostööst kasu.
Peale seda vaatan, mis edasi saab, sest paljusid asju lihtsalt ei ole võimalik planeerida. Eelmise aasta veebruaris näiteks paljud said aru, et sõda on tulemas, ja paljud ei saanud.
