Tere päevast, president Soomere, lugupeetud aruteluosalised, akadeemia liikmed ja külalised. On tõeliselt imeline olla selles hoones, arhitektuuripärlis, mille projekteeris Martin Gropius, kuulsa saksa-ameerika arhitekti Walter Gropiuse onu, kes algatas Bauhausi liikumise ja sattus Bostonisse, kus elab minu perekond. Ma tänan presidenti selle seminari korraldamise eest siin.
Teaduslik ja tehnoloogiaalane koostöö Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel on mõlema poole uhkuse allikaks. Kui ma president Karisele tema Eestisse saabumisel oma volikirja esitasin, rääkis ta paljudest teaduslikest töödest, mida me oleme koos kirjutanud. Kahe teadusprofessori pojapojana, kellel on olnud töösuhted rahvusvaheliste kolleegidega, olin nõus, et see on meie ühiste probleemide lahendamisel oluline.
Akadeemia president Soomere tunnustab teadusliku koostöö tähtsust ka sellega, et ta toetab akadeemia Arktika-uuringute professuuriprogrammi. Need stipendiumid laiendavad Eesti teadlaste võimalusi teha koostööd rahvusvahelistes Arktika-uuringutes ja ma tänan teda toetuse eest.
Alates 1994. aastast, mil Eesti ja Ameerika Ühendriigid sõlmisid oma esimese kahepoolse teadus- ja tehnoloogiakokkuleppe, oleme teinud koostööd paljudes valdkondades: energeetika, kosmos, teadusharidus ning teeme koostööd ka meie tänase vestluse võtmeteemadel – ökoloogias ja mereuuringutes.
Polaarküsimused – mõlemal poolusel – saavad uut ja intensiivset tähelepanu. Kliimamuutuste põhjustatud terav kriis ja geopoliitilised hoovused julgustavad meid suurendama oma osalust Antarktika küsimustes.
Tänane paneeldiskussioon toimub äärmiselt sobival hetkel. Oleme täna kogunenud, et kuulata ja õppida maailma juhtivatelt polaaruuringute ekspertidelt Eestis ja USAs. Nad arutavad valdkonna võtmeküsimusi, sealhulgas kliimamuutuste mõju kultuuripärandile ja biorobootika potentsiaali Antarktikas.
Oleme polaaraladel, nagu ka kõikjal mujal maailmas, murdepunktis. Näeme mitmeid väljakutseid paljude riikide pikaajalises koostöös polaaraladel.
Te teate hästi, et Venemaa takistab Arktika Nõukogu tegevust. Antarktikas näeme, kuidas Venemaa ja Hiina püüavad õõnestada Antarktika rahu, teaduse ja keskkonnaalase koostööga seotud kohustusi. Vaid kolm kuud tagasi nägime, kuidas Venemaa ja Hiina blokeerisid uue merekaitseala loomise Antarktikas. Uus ala oleks aidanud kaitsta Antarktika habrast ökosüsteemi kliimamuutuse mõjude eest.
Me ei saa rääkida polaarpiirkondadest ilma kliimamuutust mainimata. Mõlemad polaarpiirkonnad on dramaatiliste kliimamuutuste tõttu äärmises stressis. Me näeme korrapäraseid kuumalained nii Arktikas, kus viimastel aastatel on temperatuur saavutanud peaaegu 40 kraadi Arktika sisemuses, kui ka kuni 25 kraadi Antarktikas. Kuumalained põhjustavad merejää sulamist. Kui merejää sulab, väheneb ka polaaralade ainulaadne bioloogiline mitmekesisus.
See, kuidas me neid küsimusi käsitleme, on polaarpiirkondade kaitsmise ja nende säilitamise seisukohalt teadusliku koostöö jaoks kriitilise tähtsusega. Me peame ühinema sarnaselt mõtlevate rahvastena, et seista vastu takistajatele.
Oleme Eestile kui Antarktika lepingu osalisele tänulikud enam kui 20 aasta pikkuse pühendumise eest sellele piirkonnale. Kuna kliimamuutused polaarpiirkondades kiirenevad ja geopoliitilised jõud püüavad meie koostööd õõnestada, püüame ühendada jõud oma liitlastega, et kaitsta Arktikat ja Antarktist. Selles vaimus toetame Eesti varajast ühinemist Antarktika lepingu keskkonnakaitse protokolliga.
Vaadates eelseisvaid kõnelejaid, on mul eriti hea meel tervitada Evan Bloomi, kelle maine käib kindlasti tema ees. Minu kolleegid Washingtonis on olnud ülevoolavalt kiidusõnu ja austust tema pikaajalise pühendumise eest Arktika ja Antarktika kaitsmisele ja säilitamisele rahumeelse teaduskoostöö eesmärgil.
Ma tänan kõiki eksperte paneelis nende raske töö ja aastatepikkuse teadustöö eest, mis harib ja koolitab meid ning, mis kõige tähtsam, toetab meie polaarpoliitikat hästi põhjendatud teaduslike faktidega.
Me kõik käime eesti päritolu maadeuurija Fabian Gottlieb von Bellingshauseni jälgedes, kes oli üks esimesi inimesi, kes 1820. aastal Antarktikat nägi. Tema reis tõestas, et lõunapoolsetel jääväljadel on kuiv maa olemas, hoolimata varasematest vastupidistest väidetest. Tema teaduslik avastus laiendas meie teadmisi Antarktikast ja pani meid edasiste uuringute ja avastuste teele.
Äitah. Tänan teid tähelepanu eest. Ja nüüd sõna tõelistelt ekspertidelt!
