USA suursaadik: Putini Venemaa tahab maailmakorda, mis lubaks rünnata ükskõik keda selle eest vastutamata
Intervjuu ilmus ajalehes Sakala 3. novembril 2023
Hans Väre, Sakala peatoimetaja
Fotod: Marko Saarm
Esmaspäeval, 30. oktoobril saabub USA suursaadik George P. Kent Sakala toimetusse Viljandi linnaraamatukogu halloween’i-ürituselt ja on just Dracula kostüümi seljast võtnud. Tema abikaasa Velida Kitaina kannab endiselt nõiakostüümi. Suursaadik tunneb seinal oleva pildi järgi ära Carl Robert Jakobsoni ja uurib nädalavahetuse majapõlengus kannatanute saatuse kohta, kuid suurem osa intervjuust kulgeb Eesti piiridest kaugel väljaspool.
Härra suursaadik, Eestil on väga konkreetne koroonapandeemia lõpukuupäev – 24. veebruar 2022. Siis alustas Venemaa Ukraina vastu täiemahulist sõda ning pandeemia oli kõigi meeltest pühitud. Kas hiljutised sündmused Iisraelis võivad olla globaalse avalikkuse jaoks samasuguse efektiga Ukraina sõja suhtes? Rahvusvahelisest meediapildist on päris hästi näha, et Ukraina-uudised on vajunud tagaplaanile.
Sellel küsimusel on mitu kihti: uudised, inimeste huvi ja lõpuks see, mis tegelikult kohapeal toimub.
7. oktoobril juhtus korraga väga palju. Hamas ründas Iisraeli ja mõrvas 1400 iisraellast, nende seas 33 USA kodanikku. Eesti ja Soome vaheline gaasitoru Balticconnector ning merealused andmekaablid said kahjustada. Ja Venemaa ründas Avdijivka linna, mis on olnud ulatuslikumaid Vene rünnakuid viimase aasta jooksul.
See kõik juhtus 24 tunni jooksul. Te teate ilmselt paremini kui mina, kuidas uudistsüklid toimivad. Enamasti tahetakse rääkida seda lugu, mis on värske või millele pole inimesed mõnda aega mõelnud. Seega pole mingit kahtlust, et Hamasi rünnak Iisraelile ja nüüd Iisraeli rünnak Hamasile võtab USA ja paljude teiste riikide pealkirjadest enamiku endale. Aga Venemaa sõda Ukrainas jätkub. USA välisminister Antony Blinken teatas alles mõne päeva eest 150 miljoni dollarisest sõjalise abi paketist Ukrainale.
Meie uudistesaates “60 minutit” vastas president Biden samalaadse küsimuse peale, et me oleme Ameerika Ühendriigid, me oleme piisavalt rikkad ja tugevad, et aidata Ukrainal ja Iisraelil ennast kaitsta. Seepärast ma ütlesingi, et selle küsimuse juures tuleb eraldi vaadata uudisvoo vaatenurka, valitsuse reaktsiooni ja seda, mis päriselt sünnib, sest palju asju on endiselt juhtumas.
Diplomaadid, ametnikud, luurajad ja poliitikud hoiavad fookust loomulikult palju paremini kui avalikkus. Aga kui avalikkus enam mingile asjale, mis niikuinii toimub USA-st vaadates kusagil seitsme maa ja mere taga, suurt tähelepanu ei pööra, kaaluvad ka poliitikud tunduvalt enam, kas nii tugev toetus on vajalik. Eriti arvestades, kui sügavas defitsiidis on Ühendriikide eelarve.
Juulis, kui ma viimati USA-s perekonna kokkutulekul käisin, avaldas mulle läbi väikelinnade sõites muljet, kui palju Ukraina lippe lehvis majadel ja aedades. Ma ei ole USA-s kunagi näinud nii palju mitte-Ameerika lippe. See ei üllatanud mind nii väga paar kuud pärast seda, kui Venemaa oli Ukraina territooriumile tunginud, aga mul oli väga hea meel nüüd näha, et lipud endiselt lehvivad. Ja need olid uued lipud, mitte vanad narmendavad, mis on juba kaks aastat üleval olnud. Ainuüksi selle põhjal võin öelda, et USA-s toetatakse Ukrainat endiselt väga tugevasti.
Järgmine küsimus on, kas kongress, kes võtab vastu eelarve, ja valitsus jätkavad toetamist. Seni see nii on, kuigi kostab hääli ka nende poolt, kel on teistsugused prioriteedid.
Kas sellel, et esindajatekojal polnud pikka aega spiikrit, oli toetusele mingi mõju?
Esindajatekoja vabariiklastest enamus ei suutnud valida endi hulgast juhti kolme nädala jooksul. Nüüd töötavad meie juhid kongressis ja president Bideni meeskonna läbirääkijad 2024. aasta eelarve vastuvõtmise nimel. Meie süsteem ei ole nii selge nagu Eestis, kus valitsusel on parlamendis enamus. Meil kontrollivad valitsuse eri osasid vahel eri poliitilised jõud. Suur töö seisab ees, aga president Biden on esitanud Ukraina, Iisraeli ja loodusõnnetuste tarbeks eelarve meie tavalisest eelarveprotsessist eraldi.
Mis nüüd, kui Mike Johnson on spiikriks valitud, edasi juhtub? Ta toetab väga tugevalt Donald Trumpi, kes pole olnud just innukas USA kui rahvusvahelise politseiniku rolli suhtes.
Meie eelarvega tegelevad nii esindajatekoda kui senat (kongressi alam- ja ülemkoda – toimetus). Süsteem on selline, et mõlemad võtavad eelnõu eraldi vastu ja hakkavad siis omavahel läbi rääkima. Lisaks võib president eelarve vetostada. Need on kolm jõudu, kes tuleviku rahastamise üle läbi räägivad, ja poliitika on kokkuleppekunst. Kõik, kes on juhipositsioonil, mõistavad, et nad peavad töö ära tegema ja nende otsustest tuleb kas kasu või kahju, mis on tarvis kinni maksta. Mis on tulemus, on veel vara öelda.
Kui palju mõjutab USA sisepoliitika välispoliitikat? Kui erinev see oleks, kui president oleks Donald Trump?
Ma jagaks selle mitmesse ossa. Kui kõne all on rahaline toetus ja kongressi välispoliitika, siis see ei ole tavaliselt väga vastuoluline olnud. Me näeme sageli, et delegatsioonidesse kuuluvad mõlema partei kongresmenid. Ka Eestit külastas viimati kongresmenide seltskond, milles oli nii demokraate kui vabariiklasi, ning nad rõhutasid, et toetavad kindlalt USA ja Eesti tugevaid sidemeid ja ka Ukrainat.
Erinevatel presidentidel on erinevad prioriteedid. Paljud ilmselt mäletavad, et president Barack Obama ajal me abistasime Ukrainat, kuid mitte relvadega, president Trumpi ajal hakkasime andma relvi ning president Bideni ajal oleme neid andnud veelgi rohkem. Nii et aktsendid ja retoorika on erinevad, aga loeb tulemus.
See, mis Gazas ja Iisraelis toimub, on kindlasti Venemaale kasulik. Kas on mingeid märke selle kohta, et Venemaal on nendes sündmustes mingi osa?
Paljud on selle üle spekuleerinud, kuid minu arvates pole mingeid otseseid tõendeid, et see nii oleks. Hamasi liidrid käisid möödunud nädalal Moskvas ja neid võeti soojalt vastu, aga see ei tähenda, et Hamasi rünnak oleks kuidagi Moskvast korraldatud.
Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on öelnud, et Venemaa ja Iraani kaugem eesmärk on muuta praegust maailmakorda. Kas olete sellega nõus?
Hamas tahab hävitada Iisraeli riiki, see on tema väljaöeldud eesmärk. Iraan on samuti väljendanud vastuseisu Iisraeli riigi eksisteerimisele.
Täpne oleks öelda, et Vladimir Putini juhitav Venemaa tahab muuta mängu, tahab muuta praeguse korralduse reegleid ja asendada selle teistsuguse süsteemiga, mis lubaks rünnata ükskõik keda selle eest vastutamata. Eesti, Ameerika Ühendriikide ja teiste reeglitel põhinevat maailmakorraldust toetavate riikide huvi on hoida võimalust elada rahus, ilma et keegi sind ründaks. Et Venemaa ei tungiks kallale Ukrainale, Hamas Iisraelile ning kõigil riikidel oleks võimalik elada rahus ja turvatundes.
Homme on halloween, mil USA-s riietutakse hirmutavatesse kostüümidesse. Kujutleme hetkeks, et läänemaailm on tavaline pere, kes elab kenas lippaedadega rajoonis. Me avame kellahelina peale ukse ning selle taga seisavad Venemaa president Vladimir Putin, Hiina president Xi Jinping ja Hamasi juht Ismail Haniyeh. Keda me neist kõige enam kartma peaksime?
Iga riik näeb maailma oma perspektiivist.
USA-l on riiklik julgeolekustrateegia, mis kirjeldab pikaajaliselt suurima konkurendina (inglise keeles pacing challenge – toimetus) Hiinat, sest Hiinal on väga suur majandus ja väga suur sõjavägi. Sellest hoolimata nägite te eelmisel nädalal, et Hiina välisminister kohtus Valges Majas president Bideniga. See, et me peame mõnda riiki võistlejaks, kes võib potentsiaalselt ka ohtlikuks saada, ei tähenda, et meil temaga sidemeid poleks.
Teil on suur naaber, kes on teid pikaks ajaks okupeerinud ja olnud siin ka varem ülemjõud. Õhtuti võib Venemaa televisioonist kuulda, kuidas Eestist räägitakse kui Venemaa Balti provintsist. Isegi president Biden mainis seda oma kõnes kaks nädalat tagasi. Meie näeme Eestit NATO liikmena, mõned inimesed Moskvas aga ei näe.
Ja kui sa oled Iisraeli riik, siis oled sa Hamasi rünnaku all.
Eri riikidel on erinev arusaamine ohust, aga NATO, Euroopa Liidu ja OSCE (Organization for Security and Co-operation in Europe, Euroopa koostöö- ja julgeolekuorganisatsioon – toimetus) eeliseks on, et koos töötatakse ühiste eesmärkide nimel.
Loomulikult on Hamas väike tegija võrreldes Hiina või Venemaaga, aga üldine olukord Lähis-Idas mõjutab maailma väga palju. Kuipalju sealne piirkond tasakaalust väljas on?
Hamasi mõrvarlikud rünnakud 7. oktoobril tuletavad kõigile meelde, et isegi kui meile tundub, et elame turvalises naabruskonnas, ei saa me võtta julgeolekut enesestmõistetavana. Ka 2022. aasta 24. veebruaril juhtunu andis õppetunni, et eriti just Euroopa riigid peaksid rohkem oma kaitsevõimesse investeerima.
NATO riikide liidrid leppisid 2014. aastal Walesis kokku, et suunavad vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust kaitsekulutusteks. Eesti on juba kolme protsendi juures, USA on seda teinud aastaid, kuid enamik NATO riike ei ole veel kahe protsendini jõudnud. Nii 7. oktoober kui 24. veebruar tuletavad meile meelde, et riigid peavad ise oma julgeolekusse investeerima, isegi kui nad teevad koostööd teiste riikidega kollektiivkaitse moodustamiseks.
Kui head on suhted NATO sees? Mõni riik, näiteks Türgi või Ungari, kipub üldisest kursist kõrvale kalduma.
NATO on alati olnud erinevate vaadetega riikide liit. Kui minna tagasi 1950. aastatesse, leiame sealt Suessi kriisi, milles prantslased ja britid olid ühel poolel ning USA väga tugevalt nende plaanide vastu. See ei teinud NATO-le lõppu, kuigi erimeelsused olid 1956. aastal väidetavalt palju suuremad kui praegu Viktor Orbáni ja Recep Tayyip Erdoğaniga. Terve alliansi ajalugu on täis proovikividega toimetulekut ja suhteid, mis pole olnud kõige paremad. Kreeka ja Türgi on olnud NATO liikmed üle 50 aasta ning koos töötanud, sest isegi kui me kõiges ühte meelt ei ole, kehtib aluskokkulepe meie julgeoleku kohta.
Te tunnete Ukrainat väga hästi, olete seal kuus aastat töötanud. Millist stsenaariumi näete sõja lõpetamiseks?
Lihtne lõpp oleks, kui Venemaa juht Vladimir Putin näeks, et ta on ebaseaduslikult rünnanud iseseisvat riiki, ja sealt lahkuks. Praegu ta ei näita tahet seda teha. Seega on reaalsus, et ukrainlased võitlevad ja surevad selle eest, et vallutada tagasi kaotatud territooriumi.
Kõik, kes on Ukrainas käinud või ukrainlastega rääkinud, saavad aru, et nad jätkavad võitlust, sest näevad seda oma maana ja näevad ka seda, et kui nad Venemaad praegu ei löö või isegi kui tuleb paus, relvastub Venemaa uuesti ja ründab jälle.
Ukraina tuleviku üle peavad saama otsustada ukrainlased. Ukraina sõbrad ja toetajad jätkavad nii relva- kui rahaabiga, et ukrainlased suudaksid vastu pidada ja enda seatud tingimustel võita. Ja seejärel me tahame, et Ukraina puhkeks õitsele avatud majandusega ühiskonnana. See on plaan, mis nõuab tegutsemist kohe, aga ka keskmises ja pikas perspektiivis.
Kas Euroopas on võimalik saavutada pikaajalist rahu, kuni Venemaa on selline riik, nagu ta praegu on?
Praegust Venemaad on raske näha stabiilsuse ja rahu jõuna. Lääneriigid ei ähvarda Venemaad. Sama moodi, nagu me usume, et Ukrainal on õigus valida oma tee, on ka Venemaal see õigus. Aga tema tee ei saa sisaldada oma naabritele kallaletungimist.
Sageli on väidetud, et Ukraina oleks olnud sõjaliselt palju edukam, kui USA oleks andnud talle kõrgtehnoloogilisi relvi varem. Miks relvaabi just sellises tempos anti?
Kui me vaatame tagasi ajale alates möödunud aasta 24. veebruarist, siis USA on andnud Ukrainale 48 miljardi dollari eest relvaabi. Ma ei usu, et keegi, isegi Ukraina suurimad toetajad, oleks ennustanud 25. veebruaril, et järgmise 18-19 kuuga anname nii palju relvi, 25 miljardit majandusabi ja 3 miljardit humanitaarabi. Need abisummad nii lühikese aja jooksul on pretsedenditud. Me pole küll andnud nii palju sõjalist abi kui Iraagis või Afganistanis, aga seal tegime seda 10 või 20 aasta jooksul.
Kas me oleksime võinud tegutseda kiiremini? Võimalik. Kas keegi oleks ennustanud, et me aitame nii palju, kui me oleme aidanud? Ei. Alati tahetakse enamat, aga märkimisväärne on, et oleme teinud nii palju, kui oleme.
Tulles tagasi teie varem tõstatatud teema juurde, mis puudutab Ameerika eelarvedefitsiiti: meil on seni olnud vabariiklaste ja demokraatide vahel konsensus, ehkki mitte ühehäälne, et toetame Ukrainat 19 kuu jooksul 74 miljardi dollariga.
Me elame väga ebastabiilses maailmas. Millisel maailmajaol soovitaksite järgmise kriisi puhkemist silmas pidades pilku peal hoida? Taiwanil?
USA räägib oma liitlastega nii Euroopas kui Aasias. Esimest korda pärast teist maailmasõda on Euroopas nii suuremahuline sõda, kus on hukkunud sadu tuhandeid inimesi. See on selge ja vahetu oht, millele tuleb keskenduda.
Aasias on muidugi Taiwan. Seal puhkev kriis võib hüpoteetilise stsenaariumi järgi kujutada ohtu rahvusvahelisele kaubandusele, sest 90 protsenti tipptaseme kiipidest, mis juhivad digitaalset majandust, on tehtud Taiwanis. Tohutu kogus, enamik maailma kaubavoost, sealhulgas kolmandik Euroopasse toodavast kaubast, läheb läbi Taiwani väina. Nii et kui rääkida Hiina ja Taiwani vahelist väina puudutavast stsenaariumist, siis see ohustaks Ameerika Ühendriikide ja Euroopa arenenud majandusi. See on selgelt midagi, millel tasub silma peal hoida.
Väga palju, sealhulgas mais Lennart Meri konverentsil, on räägitud sellest, et ei tohi ära unustada riike, mis pole Euroopas ega Aasias. Seal on võimalusi nii kaubavahetuseks ja majanduse arenguks kui ka ohti. Maailm on ühendatud. Näiteks kui Venemaa põletab Ukraina vilja ja pommitab sadamaid, ei jõua Ukraina vili Maailma Toiduprogrammi abiga Aafrikasse, riikides levib nälg ja kui inimesed on näljas, tekivad rahutused.
Seega, maailm on lai. Siin on käimasolevaid sõdu ja potentsiaalseid ohte, aga ka teisi teemasid, näiteks toidujulgeolek, keskkond ja kliimamuutused, mille peale me peame mõtlema ning mille lahendamise nimel koostööd tegema.
Paljud ei uskunud, et Venemaa alustab Ukraina vastu sellist täieulatuslikku teise maailmasõja stiilis sõda, sest seni on olnud väga palju varisõjalaadseid konflikte. Aga me pole lahti saanud ka varjatud rünnakutest nagu teie mainitud Balticconnectori või andmesidekaablite kahjustamine. Ei ole küll kindlaid tõendeid, et nende taga oli Venemaa tahtlik tegutsemine, aga meil juhtub selliseid «õnnetusi». Mis on lahendus stabiilsema maailma loomiseks?
Riigid, kes on püüdnud töötada reeglitel põhineva rahvusvahelise korra järgi, saavad aru koostöö ja kaubanduse, mitte konflikti väärtusest. Seega on osa vastusest pakkuda võimalust elada paremas maailmas.
Eesti on teinud suurepärast tööd digitaalse valitsemisega ja see sisaldab mõningaid lahendusi, mis võimaldaks näiteks Sahara-aluse Aafrika riikidel pakkuda oma inimestele paremaid teenuseid. Selle asemel et tarnida lihtsalt relvi, millega sa saaks naabrilt lehma ära võtta, võib pakkuda digitaalseid lahendusi, mis võimaldavad nii sul kui naabril paremini elada. Investeerimine tervisesse ja haridusse ja inimeste elustandardi parandamine avavad riikidele võimaluse kasvada. Need on mõned võimalused, millesse riigid nagu Eesti ja USA oma panuse annavad, näiteks Ameerika Ühendriigid meie rahvusvahelise arengukoostöö agentuuri kaudu. Ka Eesti abi arenevatele riikidele kasvab.
Aga me ei tohi unustada, et kui väga me ka ei tahaks, et maailm oleks ideaalne paik, on seal ka selliseid, kes teistest ei hooli, vaid tahavad ainult võtta. Ja siin tuleb taas julgeolek mängu.
Elukäik
George P. Kent vannutati Ameerika Ühendriikide Eesti suursaadikuks mullu 21. detsembril.
Enne seda töötas ta viimati USA välisministeeriumi Euroopa ja Euraasia büroos abiministri asetäitjana. Tema eelmine lähetus oli Ukrainas, kus ta töötas saatkonna asejuhina. Varem on ta olnud välisministeeriumi Euroopa büroo korruptsioonivastase võitluse juhtiv koordinaator, rahvusvahelise narko- ja õiguskaitsebüroo Euroopa ja Aasia regiooni direktor ning töötanud USA diplomaatilistes esindustes Usbekistanis, Poolas, Tais ja veel kahel korral Ukrainas. Välisministeeriumis on ta töötanud ka poliitikaküsimuste välisministri asetäitja eriassistendina, opereerimiskeskuse valveametnikuna ja Tai lauaülemana.
George P. Kent sündis Connecticuti osariigis. Tal on Harvardi ülikoolist vene ajaloo ja kirjanduse eriala bakalaureusekraad, magistrikraad Johns Hopkinsi ülikooli rahvusvaheliste õpingute koolist ja Rahvusliku Kaitseülikooli Eisenhoweri koolist.
Suursaadik Kent räägib ukraina, vene ja tai keelt, samuti veidi eesti, poola, saksa ja itaalia keelt. Tallinna saabus ta koos abikaasa Velida Kitaina ja labradoodle’i tõugu koera Sultaniga.
Allikas: Ameerika Ühendriikide Eesti saatkond
