Suursaadiku eessõna näitusele „Elu tekstiilid“

 

„Ukraina rušnik’ite pühaduse kontseptsiooni mõistmiseks peame alustama mitme tuhande aasta tagusest ajast.“ Nii ütles endine Ukraina president Viktor Juštšenko pärast seda, kui küsisin temalt 2017. aastal tema kodus asuva tekstiili ühe väikese kujutise tähenduse kohta. 45 minutit hiljem ei olnud ta ikka veel mu küsimusele vastanud, ent olin saanud osa põnevast kultuuriloengust, kus ta puudutas nii kudumise, usu kui tekstiilidisaini teemasid.

See hetk meenutas mulle minu esimest, peaaegu veerand sajandit varem toimunud ringreisi Usbekistanis, kus üks 20. sajandi Afganistani vaibakudumise korüfeedest, Mohammed Baghdisi, oli tundide kaupa teejoomise kõrval selgitanud turkmeeni hõimuvaipade kõrgesti arenenud stiliseeritud mustrite tähendust. Ta külastas Washington D.C.-s asuvat Tekstiilimuuseumi, et avastada 19. sajandi vaipade detaile, seejärel naasis koju, et nähtud disaine kaasaegsesse kudumisse lõimida. Kui ta pidi sõja tõttu oma töökojad Kabulist välja kolima, võttis ta Samarkandis ja Buhhaaras taas kasutusele looduslike värvainetega kudumise ja traditsioonilised kujutuselemendid.

Kultuuri, uskumusi ja elu kehastavad tekstiilid on justkui moodustanud minu enam kui kolmekümneaastase välisteenistuse karjääri niidikesed ning kolmel mandril meie seinu kaunistanud. Kindlad kujutised ja teemad korduvad erinevates kultuurides, alates tikitud siidi suzani’st, käsitsi värvitud ja kootud siidist ikat’ist ja Kesk-Aasias kootud villastest vaipadest ning Kagu-Aasias värvitud siididest kuni linast, kanepist ja puuvillast kootud ja tikitud rušnik’ite ning krimmitatarlaste tarbekunstini Ukrainas, lõpetades traditsioonilise USA teppimisega. Ringikujuline muster tähistab päikest, energiat ja elu. Elupuumotiiv taime- ja loomakujutistega kutsub esile viljakust ja õitsengut, seda piiravad väädid ja lilled, millel on religiooniga seotud elemendid nagu, trüpillide viljakuskuju Berehõnja, Buddha või puidust kirikutorn.

Enne seda, kui mulle pärandati õrn lapitekk, mille õmbles mu vana-vana-vana-vanaema enne kodusõda Lõuna-Carolinas Piedmontis, olime koos abikaasa Velidaga valinud meie näituse „Kunst saatkondades“ jaoks kaasaegsed USA tekstiilid. Meie eesmärk oli põimida oma välisreisid minu kaugel USA-s asuva pere kogemustega.

Georgia Williamsi teos „Me oleme üks“ näitlikustab, kuidas tekstiilid ühendavad kogu maailma sellele omases mitmekesisuses, mis on ka meie üldine teema. Beth Stewart-Ozarki „Esmased katsed“ tutvustavad traditsioonilisemaid ringikujulisi teppimismustreid ja ääri, mis sarnanevad Kesk-Aasia disainidega. Susan Lenzi kolm teost on Elupuu motiivi tänapäevased värvilised versioonid. William Danielsi „Kala-/antiloobiskulptuur“ meenutab Vaikse ookeani äärsete põlisrahvaste tootemikujundusi (minu Alaska nõbud on kolmanda põlve lõhepüüdjad). Carol Larsoni kaks teost meenutavad minu Maine’is veedetud lapsepõlve ja sealseid metsasid, aga ka Eesti maastikku. Lõpuks meenutab Julie Kornblumi kilekottidest kudum „See kott ei ole meduus“ meile seda, kuidas inimeste tekitatud prügi ohustab loodust, mille oleme pärinud. Selle värvimustrid sarnanevad Kesk- ja Kagu-Aasia ikat’itega.

Loodan, et naudite meie seintel eksponeeritud tekstiilitöid. Ootame väga teie reaktsiooni. Küsige küsimusi! Ma ei oska ehk nii detailitäpselt vastata kui Viktor Juštšenko või Mohammed Baghdisi, kuid jutustan meeleldi mõne loo.

Suursaadik George P. Kent

Tallinn, Eesti
Mai 2023