Märkused
Rex W. Tillerson
Välisminister
Jane Harman, Wilsoni keskuse direktor ja tegevjuht
Wilsoni keskus
Washington, D.C.
28. november 2017
MS HARMAN: Tere hommikust! Mina olen Jane Harman, Wilsoni keskuse direktor ja tegevjuht. Mul on rõõm tervitada siia kogunenud inimesi ja Wilsoni keskusesse naasnud välisministrit Rex Tillersoni. Teile teadaolevalt, härra minister, on Wilsoni keskusel traditsioon tunnustada äri- ja poliitikajuhte, kes jagavad meie 28. presidendi Woodrow Wilsoni seisukohta: „Võimaldada siin maailmas suursugusema visiooniga küllaldasemat elu lootuste ja saavutuste peenes vaimus.” Wilsoni keskus avaldas teile 2010. aastal austust ning ka teie tunnustasite meid, osaledes 2014. aastal meie organiseeritud üritusel Dallases, kus Föderaalse Reservpanga Dallase üksuse vastutulelik esimees Richard Fisher pälvis meilt avaliku teenistuse auhinna. Me mõlemad viibisime seal. Meil on hea meel teid täna hommikul siin taas tervitada, et rääkida USA ja Euroopa suhete tulevikust ning vastata mõnele minu ja kuulajaskonna küsimusele.
Meil on kõigest 50 minutit. Siinviibijad edastasid oma küsimused saabudes ning me valisime nende seast välja paar küsimust välisministri jaoks. Muide, teie eelkäijad, neist kõige hiljutisem John Kerry, on ka varasematel aegadel meile viidanud, ent nende ametiajal ei olnud maailm niivõrd ohtlik kui praegu. Nagu me juba enne arutasime, seisavad meie riik ja kogu maailm praegu silmitsi eksistentsiaalse ohuga, mida külvab Põhja-Korea tuumaprogramm. Lisaks on paljud Lähis-Ida valitsused hädas piirkonnas stabiilsuse tagamisega; jätkuvad tsiviilisikute, peamiselt moslemite vastu suunatud mahhinatsioonid ja kohutav vägivald hoolimata terrorirühmituste, nagu ISIS, võimekuse märkimisväärsest vähendamisest; on kindlaid tõendeid, mis kinnitavad Venemaa sekkumist USA ja Euroopa demokraatlikesse valimistesse. Need on kõigest mõned päevakajalised probleemid, millega peame silmitsi seisma.
On ilmne, et vanad võtted meid enam ei rahulda. Seetõttu tervitavad paljud siinviibijatest asjaolu, et teil on välisministri kohta väga omapärane elulookirjeldus. Olete omandanud insenerihariduse ja teil on selja taga enam kui neljakümne aasta pikkune teekond maailma kuuenda kõige väärtuslikuma ettevõtte tegevjuhiks saamisel – see on enam kui hämmastav! Omal ajal olite te ka kotkaskaut, kes hiljem juhatas skaudiorganisatsiooni Boy Scouts of America. Enne Trumpi administratsiooniga liitumist reisisite palju, kohtusite regulaarselt üleilmsete juhtidega ja väljendasite huvi maailmas toimuva vastu, mistõttu te mõistagi pälvisite meie auhinna.
Nagu te isegi teate, on välispoliitika tegemine raske ning nõuab probleemidega seonduvate nüansside ja seoste mõistmist, aga ka järjekindlust ja suutlikkust võita oma suhtluskaaslaste usaldus ja austus. Olete ilmselt teadlik, et Wilsoni keskuse maailma tipptasemel õpetlased ja programmijuhid on toetanud enam kui 500 kongressitöötajat olenemata parteist ja kahekojalisuse alusel ning analüüsinud ka kõige suuremaid välispoliitilisi väljakutseid alustades kasvava mõjuvõimuga Hiinast ja Putini Venemaast, jätkates Assadi Süüriaga ning lõpetades Maduro Venezuelaga. Loome aluse usaldusväärsel teabel põhinevale ja kahepoolsele välispoliitikale, arendades seejuures erakonnaüleseid suhteid ja teadmust. Võib-olla kandideerib kunagi nii mõnigi meie programmi vilistlastest kongressi või töötab teie heaks välisministeeriumis.
Lubage mul tunnustada paari meie külalist ja anda seejärel sõnajärg Teile. Tahaksime kõigepealt tänada Rahvusvahelise Kaubanduskeskuse Majandamise Ühendust selle ürituse võõrustamise eest. Aitäh Teile, Reagan Building. Üheksasada inimest soovis osa saada siin 600-kohalises auditooriumis toimuvast. Seega vabandan nende ees, kes jõudsid veidi hiljem kohale ega mahtunud enam meie sekka. Mõned meie Valge Maja valitud usaldusisikud on samuti siin, sealhulgas Thelma Duggin, Barry Jackson, Earl Stafford ja Nathalie Rayes ning meie armastatud endine esimees, saadik Joe Gildenhorn ja tema fantastiline abikaasa Alma.
Tere tulemast kõigile Wilsoni toetajatele, sealhulgas meie valitsus- ja komisjoniliikmetele ning saadikutele Belgiast, Kreekast, Ungarist, Araabia Liigast, Luksemburgist, Nepalist, Nicaraguast, Sloveenia Vabariigist ja Hispaaniast. Tere tulemast ka senaator Ron Johnsonile, kes põgenes tunnikeseks Kapitooliumi künkal toimuvast maksusõjast, ja endisele senaatorile Bennett Johnstonile. Muide, üks senaator Johnstoni bürootöötaja võttis osa meie välispoliitikaprogrammist. Lõpetuseks lubage mul teadvustada enda suhteid vanema töötajaskonnaga ja avaldada neile tunnustust, seal hulgas minu ammusele semule Kapitooliumi künkalt ja ühtlasi teie personaliülemale Margaret Peterlinile ning teiega äsja liitunud ja kõrgelt hinnatud Euroopa asjade riigisekretäri abile Wes Mitchellile.
Nüüd palun teil tervitada 69. välisministrit. Härra minister, sõna on teil! (Aplaus)
VÄLISMINISTER TILLERSON: Tere hommikust ja aitäh, Jane, selle väga lahke sissejuhatuse eest. Ühtlasi tänan Wilsoni keskust võimaluse eest teiega täna siin vestelda.
Wilsoni keskus on aastate jooksul väga palju avalikku korda oluliselt panustanud. Seega on see igati sobiv koht meie tänaseks Euroopa-teemaliseks aruteluks. Eriti võttes arvesse asjaolu, et 100 aastat tagasi astus USA Esimesse maailmasõtta president Wilsoni juhtimisel. Samal ajal, kui me seostame Wilsonit Ameerika eestvedajana esimesel suuremal sekkumisel Euroopa asjadesse, leian, et tasub meeles pidada, et meie pühendumust Euroopale toetas juba tema eelkäija Theodore Roosevelt.
Kui Roosevelt 1919. aastal suri, püüdis Wilson tagada Euroopas rahu. Euroopa juhid ühinesid Ameerika kodanikega leinas ja kiituse jagamisel. Briti peaminister David Lloyd George meenutas teda kui „inspireerivat isikut, kelle mõju kandus tema riigi kallastelt kaugemalegi”. Veel teinegi Briti poliitik ütles, et tema näol oli tegu „kõige suurema ameeriklasega äärmises stressiolukorras”. Lisaks tõi Prantsusmaa senaator välja, et ta oli „õigete tegude apostel teisel pool Atlandi ookeanit”.
President Roosevelti armastati Euroopas tema jõulise Euroopa mandrile pühendumuse pärast Esimesele maailmasõjale eelnenud ja järgnenud aastatel. Samal ajal, kui president Wilson hoidis vankumatult kinni neutraalsest poliitikast, tundis Roosevelt kohustust kaitsta Euroopat. On teada, et kord palus ta isegi president Wilsonilt luba, et isiklikult juhtida sõjaväe divisjoni Euroopasse. Ühtlasi kirjutas ta Briti armee ohvitserile „Kui me oleks teinud seda, mida pidanuks tegema pärast Lusitania uppumist, oleksime mina ja mu neli poissi praegu sõjaväes valmistumas ühiseks võitluseks Flandrias”.
Mis motiveeris Theodore Roosevelti eemale hoidma neutraalsuspoliitikast ja pühenduma tulihingeliselt Euroopa kaitsmisele?
Vastuse sellele küsimusele leiame Roosevelti sõnumis USA kongressile 1904. aastal. Ma tsiteerin: „Suursugune vaba rahvas võib selle eest tänulik olla endale ja kogu inimkonnale, et ei uputa end abitusse seisundisse, kui on tarvis kurjadele jõududele silma vaadata.” Roosevelt teadis, et vabaduse kaitsmine nõudis vabade rahvaste tegutsemist ning seejuures tuli olla kindel oma tugevuses ja kaitsta oma suveräänsust.
Roosevelt oli teadlik, et USA-d ja Euroopat seovad ühised põhimõtted – nii oli see toona ja on ka praegu. Meie rahvad elavad enesestmõistetavast tõest lähtudes, millele lääne tsivilisatsioon rajati: vabadus, võrdsus ja inimväärikus. Neid põhjapanevaid väärtusi kaitsevad meie loodud institutsioonid, mis on pühendunud õigusriigile, võimude lahususele ja rahvast esindavale valitsusele.
Meie põhimõtted on kaitstud ka välisohu eest tänu kollektiivsele otsustavusele, tegutsemisele ja ohverdustele julgeolekuprobleemide ilmnemisel. Esimene maailmasõda oli esimene suurem proov 20. sajandil, kas USA maksab vabaduse eest kõrget hinda. Theodore Roosevelt ei võtnud kunagi sellest sõjast osa, aga ta maksis selle eest: tema poeg Quentin oli hävituslendur, kes hukkus Prantsusmaa kohal taevas.
Viimastel kümnenditel pandi nii meie eluviis kui ka lääne kesksed põhimõtted proovile. Seda ohtu külvas totalitaarne natsirežiim, Nõukogude Liidu kommunistlik ideoloogia, etnilised ja religioossed konfliktid ning sisepoliitilised pinged. USA ja Euroopa on koos nende katsumustega toime tulnud, ent oleme teadlikud, et meid on taas proovile pandud ja seda tehakse ka tulevikus.
President Trumpi juhtimisel säilitab USA oma pühendumuse pikaajalistele suhetele Euroopaga. Meie Euroopa liitlastele antud julgeolekualased kohustused on kaljukindlad.
Kui tahame säilitada jagatud julgeolekualased kohustused, mis tagavad piirkonna stabiilsuse, peab Trumpi administratsioon vajalikuks, et meie liitlased oleksid tugevad, suveräänsed, jõukad ja pühendunud ühistele lääne ideaalide kaitsele. Viimase 10 kuu jooksul töötasime välja uue strateegilise poliitika, mis toetab Euroopa ja USA julgeolekut. Täpsemalt on tegu taaspühendumisega Euroopale läbikukkunud Venemaa taastamisprojekti raames. See on uus jõupingutus, et aidata julgeolekuasututel võidelda selliste potentsiaalsete ohtudega nagu terrorism, küberrünnakud ja tuumarelvastumine. Ühtlasi väljendub selles ootus, et Euroopa riigid nõustuvad, et nad on kaitstumad, kui panustavad rohkem oma julgeolekusse.
Sellised uued tegevussuunad seavad USA ja Euroopa paremasse olukorda, et seista vastu meie jõukust ohustavatele väljakutsetele ja rühmadele, mis otsivad võimalusi, et külvata kaost ning juurutada kahtlusi meie seaduste ja ametiasutuste suhtes, ning vaenlastele, kes ohustavad meie turvalisust ja vastanduvad meie eluviisidele.
Seda sõnumit kordan ma ikka ja jälle kohtumistel NATO ja OSCE juhtidega ning kahepoolsetel kohtumistel, mis toimuvad minu järgmise nädala Euroopa reisi raames.
Meie vabaduse säilitamine algab ohutu elukoha tagamisest oma rahvale. Selleks seab USA esikohale julgeolekualased suhted Euroopa liitlastega, sealhulgas NATOga. Liidud ei oma mingit tähtsust, kui nende liikmed ei soovi või suuda täita oma kohustusi. Selle aasta algul kinnitas president Trump taas, et USA on truu NATO ehk Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklile, sest see on parim meede agressiooni ärahoidmiseks. Nagu sätestab 5. artikkel: „Osapooled lepivad kokku, et relvastatud rünnak ühe liitlase vastu on relvastatud rünnak ka kõigi teiste liitlaste vastu.” Mis tahes rünnak NATO liikmesriigile käivitab 5. artikli, ja USA on esimene, kes austab meie antud kohustust. Me ei unusta eal, kuidas NATO liikmed pärast 11. septembri rünnakuid kiiresti meie poolele asusid, ja meie käituksime samamoodi, kui nemad rünnaku alla satuvad.
Samal ajal otsib lääs jätkuvalt uut kasulikku suhet Nõukogude Liidu järgse Venemaaga, ent seni on see püüdmatuks osutunud, kuna mõlemad eelmise administratsiooni katsed taastada Venemaa, USA ja Euroopa vaheliste suhete algseis tipnesid 2008. aastal Venemaa sissetungiga naaberriiki Gruusiasse ja 2014. aastal Ukrainasse. Venemaa jätkab agressiivset käitumist teiste naabrite vastu, sekkudes valimisprotsessidesse ja propageerides mittedemokraatlikke ideaale. Meie koos oma Euroopa sõpradega tunnistame hiljuti elavnenud Venemaa ohtlikkust.
Seetõttu tugevdas USA oma Euroopa heidutus- ja kaitsekohustusi Euroopa heidutuse tagamise initsiatiiviga (EDI). Aasta algul suunas administratsioon 4,8 miljardit dollarit EDIsse. 1,4 miljardi dollari suurune kasv võrreldes eelmise aastaga parandab USA sõjaväe heidutus- ja kaitsevõimeid ning Euroopas paiknevate vägede valmisolekut. EDI hõlbustab treeningute ja harjutuste korraldamist Euroopa liitlaste ja partneritega, et meie sõjavägesid omavahel paremini lõimida ja tagada Euroopa julgeolek. Lisaks toetab see meie riikliku armee, mereväe, õhujõudude ja merejalaväe võimekust kasutada kõiki üksuseid ning toetada NATO ühisõppuseid. Pidades silmas Venemaa sõjaväeõppust Zapad, mis korraldati septembris Balti riikide piiride lähedal, on meie võimekus reageerida rünnakule koos meie liitlastega tähtsam kui kunagi varem.
EDIle on ühtlasi arvatud 150 miljonit dollarit, et aidata Ukrainal suurendada suutlikkust kaitsta oma territoriaalset terviklikkust. USA leiab, et Ukrainas toimuv sõda, mille tõttu hukkub inimesi iga päev, peab lõppema. Oleme korduvalt õhutanud Venemaad, et nad võtaksid ette teekonna rahu suunas, alustades Minski lepete austamisest. Mis tahes sõjaline otsus, mis ei hõlma täielikult sõltumatut, suveräänset ega territoriaalselt terviklikku Ukrainat, on lubamatu. Venemaa otsustas rikkuda Euroopa suurima riigi suveräänsust. USA ja Euroopa on alates 2014. aastast õlg õla kõrval seisnud, et astuda vastu Venemaa agressioonile, rakendades kooskõlastatud sanktsioonide poliitikat. Meie transatlantiline ühtsus peaks Venemaa valitsusele mõista andma, et me ei toeta rahvusvaheliste normide häbematut rikkumist. Loodame, et Venemaa võtab vastu meetmed, et taastada Ukraina täielik suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus ning rakendab kogu mahus Minski leppeid, mis lubaks meil algatada protsessi normaalsete suhete taastamiseks. Ent lubage ma täpsustan – Minski leppega kehtestatud sanktsioonid jäävad kehtima seni, kuni Venemaa tühistab need tegevused, mis sanktsioonide rakendamise käivitasid.
Oleme truud iseseisva ja tervikliku Ukraina edule. Ent Ukraina tulevik sõltub ka selle sisemiste raskuste ületamisest, et rakendada laiaulatuslikke reforme majandus-, justiits-, julgeoleku- ja sotsiaalsektoris. Julgustame Ukrainat, et nad jätkaksid võimekate ja usaldusväärsete ametiasutuste rajamist, mis vähendavad korruptsiooni ning lõpuks kaotavad selle, tugevdavad justiitssüsteemi ja toovad majandusliku õitsengu kodanike õuele.
Ukraina kriis ilmestas ühtlasi, kuidas energiaga varustamist saab poliitilise relvana ära kasutada. Euroopa energiajulgeoleku parandamine ligipääsu kindlustamisega taskukohasele, usaldusväärsele, mitmekülgsele ja kindlale energiavarustusele on riigi julgeolekueesmärkide saavutamisel põhiline. USA muudab vabamaks veeldatud maagaasi ja USAs toodetud toornafta ekspordi eeskirju. Ühtlasi oleme altid töötama koos Euroopa liitlastega, et tagada vajamineva taristu, nagu imporditerminalid ja vastastikku ühendatud gaasijuhtmed, arendamistööd, et propageerida Euroopasse tarnete mitmekesisust.
President Trump teatas juulis Kolme Mere tippkohtumisel, et USA pakub tehnilist tuge Horvaatia Krk saare projekti jaoks. USA jätkab Euroopa taristu projektide, nagu LNG vastuvõtvad rajatised Poolas ja Kreeka-Bulgaaria ühendusjuhe, toetamist, et tagada, et ükski Euroopa energialiidust väljaspool paiknev riik ei saaks kasutada oma ressursse või asukohta üleilmsel energiaturul selleks, et teistelt rahvastelt midagi välja pressida. Leiame jätkuvalt, et Nord Stream 2 ja mitme juhtmega TurkStream-tüüpi torujuhtmete arendamine ei ole hea idee, kuna need üksnes kasvatavad ühe varustajaga turu monopoli seisundit Euroopas.
USA mõistab Balkani riikide haprust ja jätkab koostööd EL-i partneritega, et edendada sealses piirkonnas stabiilsust, jõukust ja demokraatiat. Balkani riikide rahvastele soovitame järgmist. Loobuge oma vanast vaenulikkusest, et rahu saaks kanda kinnitada. Teil on võimalik sisse juhatada uus ajaloopeatükk. Sugupuud ei peaks enam tähistama rindejooni. USA ja kogu maailm ihkavad näha uut serblaste, horvaatide, albaanlaste, bosnialaste ja kosovlaste ning teiste rahvaste põlvkonda, kes annavad minevikule andeks, isegi siis, kui nad ei suuda seda unustada.
Tõestus USA ja Euroopa ühistest väärtustest peitub meie koostöös selliste probleemide lahendamisel, mis ulatuvad väljapoole Euroopa piire, ent mõjutavad meid kõiki. USA ja meie Euroopa liitlased on hoidnud kokku, et võtta Bashar-al-Assad vastutusele sanktsioonide rakendamise teel oma rahva vastu sooritatud kuritegude eest. Alates Süüria kriisi algusest on EL ja selle liikmesriigid investeerinud enam kui 9,5 miljardit eurot humanitaarvaldkonda ning stabiliseerimise ja vastupanu edendamiseks ning need pingutused jätkuvad, kui ISISe kukutamisele pühendunud üleilmne koalitsioon stabiliseerib juba vabastatud piirkondi.
Kui ISISe viimased võitlejad on Süürias hävitatud ja rahvusvaheline tähelepanu koondub Süüria kodusõja lahendamisele, peavad meie Euroopa partnerid jätkuvalt järjekindlalt toetama ÜRO juhitavat Genfi protsessi, lähtudes ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonist 2254. Ainuüksi see võib olla alus riigi taasehitamisele ja poliitilise lahenduse rakendamisele, mis ei jäta Assadi või tema perekonna režiimile Süüria valitsuses enam mingit rolli.
Meie Euroopa partnerid on ühtlasi tugevalt toetanud meie diplomaatilist ja majanduslikku survestamiskampaaniat Põhja-Korea vastu. Lisaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide innukale toetamisele on riigid astunud ühepoolseid samme, et maksimeerida Pyongyangi režiimile avaldatavat survet. Portugal külmutas juulikuus kõik poliitilised suhted Põhja-Korea Demokraatliku Vabariigiga. Hispaania ja Itaalia saatsid Põhja-Korea suursaadikud riigist välja. Läti on trahvinud kehtestatud sanktsioone rikkunud pankasid. Meie Euroopa liitlased teavad, et Põhja-Korea on oht kõikidele vastutustundlikele riikidele ja vajab koordineeritud vastutegutsemist. Me kiidame oma liitlasi, et nad on Pyongyangi režiimi vastu kasvatanud survet, et saavutada Korea poolsaare täielik, püsiv ja kontrollitav tuumarelvavabaks muutmine.
USA ja Euroopa riikide partnerlus on ääretult oluline, et astuda vastu tänastele ja homsetele ohtudele nii Euroopas kui ka väljaspool.
USA ja Euroopa seisavad silmitsi paljude väljakutsete ja ohtudega, mis erinevalt minevikust on samal ajal hajutatud paljude geograafiliste rinnete ja domeenide vahel – valitsusvälised terroristid, tavapärased ohud ja küber- või tuumaohud. Kuna teame, et koos oleme nendele katsumustele vastu astudes tugevamad, püüdleme senisest tihedama Euroopast lähtuva koostöö poole koos sealsete riikidega, meie parimate partneritega. Ajalugu on näidanud, et meid saadab edu ühistele väljakutsetele koos vastu astudes.
Nagu ma ennist mainisin, on üks väljakutse Venemaa. Euroopa ja USA otsivad häid suhteid Venemaaga. Ent Venemaa on näidanud, et ta püüdleb uue Nõukogude Liidu järgse võimude tasakaalu poole ja otsib oma tuumaarsenalist tulenevaid võimalusi, et kehtestada oma tahtmine jõuga või sõlmides partnerluse oma kodanike suhtes hoolimatust üles näitavate režiimidega, nagu on seda Bashar al-Assadi jätkuv keemiarelvade kasutamine oma rahva suhtes.
Nõukogude Liidu lagunemine muutis Venemaa ühiskonna vabamaks ja lõi uued kaubandusvõimalused, millest lõikavad kasu venelased, eurooplased ja ameeriklased. Venemaa on aga tihti rakendanud pahatahtlikke taktikaid USA ja Euroopa vastu, et meid lahutada, nõrgestada meie enesekindlust ning õõnestada poliitilisi ja majanduslikke edusamme, mille oleme koos saavutanud alates Külma sõja lõpust. Energia varustamise poliitikasse mässimine, küberrünnakute algatamine ja valeinformatsiooni levitamine vabade valimiste õõnestamiseks ning diplomaatide tagakiusamine ja heidutamine ei ole vastutustundlikule riigile kohane. Naaberriigi ründamine ja teiste ähvardamine ei parandada venelaste elu või Venemaa positsiooni maailmas.
Tahame, et Venemaa oleks Euroopa ja suurema transatlantilise kogukonna konstruktiivne naaber. Siiski on see otsus Venemaa teha. Venemaa võib jätkata enese eraldamise ja vaesestamist, külvates võõrsil segadust ja takistades vabadust kodus, või võib sellest kujuneda jõud, mis edendab venelaste vabadust ja Euraasia stabiilsust.
Pärast presidendi hiljutist otsust Iraani poliitika suhtes on tegelikult palju ühisjooni, mis pigem liidavad USA-d ja Euroopat kui eraldavad teineteisest. Iraani tuumalepe (JCPOA) ei ole enam ainus pidepunkt USA Iraani-suunalises poliitikas; oleme pühendunud sellele, et kuulutada Iraani-ohtu selle terviklikkuses. Palume oma Euroopa partneritel meiega ühineda, et kõik koos Iraani vastuvõetamatule käitumisele vastu seista. Iraani režiim vastandub läänemaailma põhimõtetele individuaalse, poliitilise ja usulise vabaduse totalitaarse allasurumisega. Ei USA ega Euroopa soovi teise Põhja-Korea sarnase tuumaohu esile kerkimist. Ühtlasi ei tunne ükski riik end vabalt, arvestades Iraani hegemoniaalseid püüdlusi Lähis-Idas, mis kajastuvad terroristlike organisatsioonide ning Iraagi ja Süüria territooriumil tegutsevate relvarühmituste toetamises ning aktiivse ballistilise raketi arenguprogrammi edendamises.
Euroopa sekkumisega teame, et Türgi ei saa ignoreerida Iraani geograafilise läheduse ja kultuuriliste sidemete pärast. Ent palume Türgit kui NATO liitlast seada esikohale oma lepinguliitlaste ühine kaitsepoliitika. Ei Iraan ega Venemaa saa pakkuda Türgi kodanikele selliseid majanduslikke ega poliitilisi hüvesid nagu lääneriikide kogukond.
Tunnustame oma NATO liitlaste olulist panust Afganistanis ja palume neil säilitada pühendumuse sellele missioonile. USA uue Lõuna-Aasta strateegia eesmärk on hävitada terroristide turvapaigad ja keelduda nende taastamisest samal ajal, kui Afganistani valitsus jätkab oma võimekuse suurendamist, et säilitada turvalisus ja luua tingimused Talibaniga leppimiseks ning laiapõhjaline valitsus, mis arvestaks afgaanide etnilist mitmekesisust. Teame, et see võtab aega. Ent kui meil ei õnnestu olla valvsad ja tegutseda terroriohu vastu, kus iganes see ka ei ähvarda, riskime selliste pelgupaikade taasloomisega, kust kavandati ja viidi ellu ka 9/11 sündmusi. Julgustame mõõdukaid panuseid sõdurite, fondide ja muus vormis abi näol, kuna otsime võimalusi sellise terroriohu kõrvaldamiseks, mis ei piirdu üksnes selle tekkekohaga. NATO Afganistani jätkuoperatsioon (RSM) on võtmetähtsusega meie ühise eesmärgi seisukohast, et tagada, et Afganistan arendab välja võimekuse panustada piirkondliku stabiilsuse tagamisse ja hoida silm terroriohtude peal, seal hulgas al-Qaidal ja ISISel.
Kuigi ISIS on Iraagis ja Süürias väljasuremise äärel, jäävad ISIS ja sellega seostatud terrorivõrgustikud püsima nii meil kui ka teistes riikides. ISIS otsib uusi kohti kanna kinnitamiseks, sealhulgas Saheli piirkonnas Lääne-Aafrikas. Me peame tegutsema, et piirkonnad, nagu Sahel või Magrib, ei muutuks ISISe, al-Qaida ega teiste terrorirühmituste järgmiseks kasvulavaks. Kui kõnealused rühmitused suudavad okupeerida territooriume suurema vaevata, siis on nende strateegidel, pommivalmistajatel ja internetis propageerijatel lihtsam mujal maailmas rünnakutele õhutada ning neid kavandada ja ellu viia. Selline olukord valitses mitu kuud Ar-Raqqah linnas. Meie Aafrika ja Euroopa partnerite, eeskätt Prantsusmaa toetuseks panustas USA hiljuti 60 miljonit dollarit, et aidata Saheli G5 ühisjõududel võidelda terrorismi ja võimaliku ISISe tõusuga Aafrika Saheli piirkonnas.
ISISe ilmumine Sahelisse on vaid üks näide sellest, kuidas meie turvalisust ja inimeste heaolu varjutaval ohul on jätkuvalt palju uusi ja ootamatuid tekkekohti. Selliste ohtude arenev ja ennustamatu olemus, millega silmitsi seisame, on juba selge Pariisi, Brüsseli, Orlando, Nizza, Berliini, Istanbuli, Londoni, Manchesteri, Barcelona, New Yorgi ja paljude teiste selliste kohtade elanikele, kus kodanikud on kannatanud islami terroristide käte läbi, kellest paljud radikaliseerusid kodus arvutiekraani ees oma riigis. Need ohud, millega silmitsi seisame, on selged riikidele, nagu Türgi, Kreeka, Itaalia ja Saksamaa, kes on mõjutatud Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast pärit ebakorrapäraste rändelainete destabiliseerivast mõjust.
Esimese maailmasõja kõige tumedamal tunnil teatas Winston Churchill, et briti rahvas võitleb nii põldudel, randadel kui ka tänavatel, et kaitsta oma riiki. Tänapäeval toimub meie võitlus suuresti internetis, passikontrollis ning Euroopa ja maailma noorte südametes ja mõtetes. Euroopa julgeolekuasutusi, sealhulgas NATOt, tuleb muuta selliselt, et reageerida oleks võimalik nii sise- kui ka välisohtudele, alustades islami terrorismist, jätkates küberrünnakutega ning lõpetades kontrollimatu rändega. Kuigi me teame, et tegemist on tulevikuohtudega, viitavad paljud ajalehed neile kui tänapäeva ohtudele.
Uued ohud, millega USA ja Euroopa silmitsi seisavad, on pikaajalised, ennustamatu ajastusega ja asuvad erinevates piirkondades. Selleks, et neid ohte korrapäraselt ennetada ja nendele vastu astuda, on vaja suuremat Euroopa pühendumust julgeolekule, sest kohalikud hädaolukordade lahendajad on kõige efektiivsemad heidutajad. Samal ajal kui USA jätkab oma lubaduste hoidmist katastroofiliste julgeolekualaste ebaõnnestumise vältimiseks piirkonnas ja ühtlasi ressursside kulutamist, et säilitada meid kaitsev ühisosa, peavad Euroopa riigid võtma suurema vastutuse oma julgeoleku väljakutsete jaoks. Meie liidud tuleb praeguses strateegilises keskkonnas tugevamaks muuta, hoolsuse ja kohustuse puudumisel kerkivad suuremad riskid.
Tuletan meelde Trumpi sõnavõttu Varssavis: „Peame meeles pidama, et meie kaitse ei tähenda üksnes rahalist pühendumist – see on ühtlasi meie soov”. Meie kulutused on mõnel viisil peegeldus sellest, kui väga me otsime viise rahu ja vabaduse kaitsmiseks. Taaskord innustame Euroopa partnereid, kes ei ole veel nii toiminud, suurendama oma kaitsekulutusi kahe protsendini SKTst. Sel aastal on seadnud 2% täitmise omale eesmärgiks Albaania, Horvaatia, Prantsusmaa, Ungari ja Rumeenia. Need riigid teavad, et vabaduse säilitamiseks on tarvis investeerida julgeolekusse. Iga NATO liige on varasemalt Walesi tippkohtumisel heaks kiitnud kaitseinvesteeringute kokkuleppe (Defence Investment Pledge). Meil kõigil on aeg hakata seda kokkulepet austama. Lisaks innustame ka suuremat julgeolekualast integratsiooni tingimusel, et suhted on tõhusad ja teenivad ühist huvi.
Selline pühendumus on vajalik, kuna kaalul on meie vabadus ja turvalisus. USA ja kõik Euroopa riigid, eeskätt need, kes kord kommunistliku diktatuuri all elasid, väärtustavad meie vabadusi kui rahvad, kes oskavad oma parema äranägemise järgi talitada. Kui me ei võta vastutust, ei ole meil ka suveräänsust. Suveräänsuseta ei ole ka vabadust.
Suveräänsuse säilitamine hõlmab ka seda võimaldavate vooruste arendamist. Vabad riigid peavad valvsalt kaitsema kodanikuühiskondi ja rühmasid, perekondi ning neid moodustavaid indiviide. Õigusriik ja rahvast esindavad valitsused on kõigest sõnakõlks, kui need lahutada aktiivsest kodanikuühiskonnast ja sügavast lugupidamisest teatavate enesestmõistetavate tõdede suhtes. Võime ületada mis tahes kaaluka geopoliitilise raskuse, ent kui me ei ole pidevalt valvsad oma käitumise suhtes, võivad pikas perspektiivis kaotajaks jääda meie oma kodanikud. Lääne ideaalide säilitamine sõltub sellest, kui altid me oleme kaitsma põhitõdesid, millel meie poliitilised ja majanduslikud vabadused põhinevad.
Teame, et Euroopa inimestel ja juhtidel on käsil palju arutelusid tuleviku üle. Ameerika ei püüa kaela määrida vastuseid neile küsimustele. Teame, et Euroopa koosneb vabadest riikidest, kes sarnaselt lääne demokraatia traditsioonile peavad olema vabad oma tulevikutee valimisel. Nagu ka minevikus, on USA pühendunud koostööle Euroopa institutsioonidega, samas mõistame ka, et meie liitlased on iseseisvad demokraatlikud rahvad oma ajaloo, perspektiivi ja õigusega ise otsustada oma tuleviku üle.
See seisukoht on teatud määral seotud Ühendkuningriigis Brexitiga seoses toimuvate sündmustega. USA säilitab oma pikaaegse erilise suhte Ühendkuningriigi ja samal ajal ka Euroopa Liiduga Brexiti lõpptulemusest hoolimata. Me ei püüa läbirääkimisi mõjutada, ent õhutame EL-i ja Ühendkuningriiki selle protsessiga kiiresti edasi liikuma ilma liigse kibestumuseta. Pakume mõlemale osapoolele erapooletut sõprust.
Järgmine Euroopa ajaloo peatükk tuleb kirjutada Euroopa perspektiivist.
Nagu ma algul mainisin, tähistatakse 2017. aastal 100 aasta möödumist Ameerika astumisest Esimesse maailmasõtta. Ent see novembrikuu tähistab ühtlasi sajandi möödumist ühest teisest sündmusest maailma ajaloos: Venemaa Revolutsiooni algus. Kuigi Nõukogude Liit lagunes 26 aastat tagasi, on inglise keeles säilinud mõned Nõukogude võimuga seostuvad sümbolid ja fraasid: gulag, viisaastakuplaan, raudne eesriie, Berliini müür. Need nüüdseks peaaegu universaalsed sõnad kätkevad endas kommunistliku valitsuse kibedat ja jõhkrat ajalugu Euroopas ja Venemaal. Need meenutavad meile, mis võib juhtuda, kui meil ei õnnestu kaitsta vabaduse ja suveräänsuse põhiprintsiipe lääne traditsioonis.
Meie ajal püüavad autoritaarsed rahvusriigid, radikaalsed islamistlikud terroristid ja häkkerid kaoseihas õõnestada meie rahu, võrdsust, inimväärikust, õigusriiki ja rahvast esindavat valitsust puudutavaid põhimõtteid. Me ei tohi ebaõnnestuda suveräänse vastutuse võtmisel selliste vabaduste kaitseks. Nagu ka Theodore Roosevelt ütles: „Iga rahvas kas Ameerikas või mujal, kes soovib hoida oma vabadust ja iseseisvust, peab lõpuks mõistma, et õigust seesugusele iseseisvusele ei tohi eraldada vastutusest seda õigesti ära kasutada.”
USA, olles sellest vastutusest teadlik, jääb kindlalt truuks Euroopale rahu, stabiilsuse, õitsengu ja vabaduse tagamisele. Kui mõtlema selle üle, kuidas meie sidemed Euroopaga on vastu pidanud viimased 100 aastat, on USA Euroopa liitlaste ja partnerite kõrval selleks, et meie vabad ühiskonnad seisaksid veel järgmisedki 100 aastat kindlalt õlg õla kõrval.
Aitäh teile. (aplaus.)
PR HARMAN: Tänan teid, härra minister, kõne eest, mis on minu arvates igati mitmete teie nimetatud liidrite vääriline: Woodrow Wilson, kes oli meie president 100 aastat tagasi; Theodore Roosevelt; Franklin Roosevelt; Winston Churchill. Te sidusite omavahel kõik maailma paigad, mille pärast olemegi tunnustanud teiesuguseid indiviide oma rahva- ja äriauhindadega mitmete aastate jooksul.
Lubage mul keskenduda veel Euroopale, kuna see oli teie teema ja lähete ka tuleval nädalal sinna. Külastasime hiljuti Bob Dickie ja meie väga võimeka suusaadiku Kay Bailey Hutchisoniga NATOt. Hutchison korraldas kaheksale välissuursaadikule NATOs lõuna. Mõistsin lõpuks, et neile tundub see nullsumma-mänguna. Kuna USA keskendub kiireloomulistele üleilmsetele probleemidele, millest paljudele viitasite ka teie, näiteks Põhja-Korea ja Iraan, siis on USAl vähem aega Euroopale tähelepanu pöörata.
Leian, et Teie kõne tõestas vastupidist: see ei ole nullsumma mäng. Kui meie kõrval seisab tugev Euroopa, oleme koos tugevamad, et seista vastu rasketele üleilmsetele probleemidele, mis ühtlasi kasvatavad tagasilööki Euroopale. Ja kas mul on õigus? Kas see oli nn liftikõne?
VÄLISMINISTER TILLERSON: jah, see on sõnum, mille võtan järgmisel nädalal kaasa. Nimelt, viimased 100 aastat on minu arvates tõestanud, et me suhtume viimase aja sündmustesse sarnaselt. See tähendab, et USA ei saa kõigile ohtudele üksi vastu astuda. Need on nii laiaulatuslikud ja läbipõimunud. Võite valida mis tahes ennist nimetatud ohu, misjärel märkate seoseid ühel või teisel moel kõigiga, olgu see Venemaa, Hiina, Iraani või islami terrorismiga. Ent me seisame maailmas silmitsi eriti keeruka ajaga, mis kätkeb kodanikuühiskonda ähvardavaid ohte. Vastu saame neile üksnes juhul, kui jätkame koostööd oma liitlastega ja kasutame nende tugevust.
Üks asi, millega on USAd välispoliitikas ja meie riiklikus julgeolekus õnnistatud, on ääretult palju üleilmseid liitlasi. Need liidud sepistati jagatud vere ja ohverduste tulemusel erinevalt paljudest meie vastastest, kellel on vähe liitlasi, sest nende liidud ei sündinud ühiste ohverduste ega jagatud ideaalide tulemusel.
Seega leian, et meie tunnustame ja propageerime ajalooliste liitude tugevust. Arvan, et oli aegasid, võib-olla alates Külma sõja lõpust, mil kaotasime mingil määral oma sihi nendes suhetes. Võib-olla eeskätt Euroopas, kus Külma sõja lõppedes oli vähenemas otsene oht, millega kõik 70aastase perioodi jooksul silmitsi seisid. Nüüd aga mõistame, et nii see ei olnud. See ei vähenenud. See oht määratleb end siiani ja otsib oma eesmärke Venemaa näol.
Ent Lähis-Idast pärit ohtude puhul, mis on jõudnud Euroopa liitlaste kallastele ja piiride äärde näiteks massirände teel, transporditakse ka neid, kes on valmis tapma ja endid selle teo nimel ohverdama. Nendele ohtudele saame vastu seista väga tugeva liitlaste võrgustikuga.
Ja nii see tõesti on. Mingil määral on see taaspühendumine, ent see on ka meie liidu tähenduse ümbermõtestamine. Ma leian, et president Trumpi Euroopasse viidud sõnum, mille tõttu ta palju kriitikat pälvis, oli esitatud eesmärgiga nõuda oma liitlastelt, et nemad hooliksid oma vabaduse ja noorte julgeoleku pärast sama palju, nagu meie teist hoolime. Kui vaadata USA võetud kohustusi, neid ohverdusi, mida USA teeb, pidades silmas mitte üksnes meie maksumaksjate raha, vaid ka sõdurimundris mehi ja naisi, siis tundus meie panus natuke tasakaalust väljas. Ma arvan, et president tahtis lihtsalt öelda, et oleme sellele liidule pühendunud. Ka teie peate pühenduma ja olema sama pühendunud nagu meie.
Ja ma arvan, et olen kuulnud oma.. mul on olnud palju vestluseid Euroopa kolleegidega ning see sõnum on palju positiivset vastukaja saanud. Seda näeme ka NATO kohustustes ning pühendumuses kaitsekuludele ja personalile. Seda oli tõesti praegu vaja. Ajal, mil meid varitsevad tohutud ohud ning me peame oma liite ja ka NATO võimekust tugevdama, et tegeleda uute ja üha muutuvate ohtudega. See oli presidendi ametiaja algul väljendatud sõnumi eesmärk. Oleme seda nüüd järginud tugevamate partnerlussuhete loomisel.
Meil on veel tööd, aga meie sõnum Euroopale on see, et midagi ei ole muutunud – oleme teile jätkuvalt pühendunud. Alates hetkest, mil 100 aastat tagasi Esimesse maailmasõtta teie kaitseks astuda otsustasime, ei ole põhimõtteliselt midagi muutunud. Meid ühendavad väärtused eksisteerivad tänini.
PR HARMAN: Aitäh teile!
VÄLISMINISTER TILLERSON: Hoiame selle suhte tugevana!
PR HARMAN: võttes arvesse teie aega, soovin esitada paar teemakohast küsimust, seal hulgas kuulajaskonna käest. Aga ma tooksin välja, et Te tõite ühe huvitava tõsiasja oma kõnes välja. Nimelt, et Türgi on nüüd valiku ees: nad võivad end Euroopaga veelgi tihedamalt siduda, mis oleks suur eelis neile ja ka meile, või siis mitte siduda. Ma kuulsin seda selgelt.
Tahaksin pöörduda aga välisministeeriumi rahastamise ja organiseerimise küsimuse ehk teema juurde, mis pakub huvi paljudele inimestele. Iga organisatsioon vajab uuendamist. Wilsoni keskus vajab samuti. Kindlasti kõik siinviibijad, seal hulgas pikaaegsed välisteenistuse ametnikud, leiavad, et välisministeerium vajab uuenduskuuri. Sellest hoolimata on kerkinud aga küsimused seoses ootamatute eelarvekärbetega, mille pakkus välja halduse ja eelarve büroo (Office of Management and Budget). See aga ei tähenda, et kongress need kehtestab. Mõned väidavad, et siin on tegu teie osakonna õõnestamisega. Viimati kirjutasid täna kaks Wilsoni keskuse hinnatud sõpra, Nick Burns ja Ryan Crocker, kes on mõlemad väga suure kogemusega välisteenistuse ametnikud ja suursaadikud, ajalehes The New York Times mahuka artikli teemal, kes lahkub ja mis on selle mõju.
Mina leian, et mündil on alati kaks poolt, mistõttu paluksin Teil rääkida oma versiooni sellest loost ning anda meile oma visiooni tuleviku-välisministeeriumist.
VÄLISMINISTER TILLERSON: lubage mul kiiresti eelarvest rääkida, sest ma arvan, et see on lihtsaim küsimus, millele vastata. 2016. aastal eraldati välisministeeriumile eelarvest rekordsumma ehk peaaegu 55 miljardit dollarit. Seda oli tunduvalt rohkem võrreldes meie traditsioonilise välisministeeriumile eraldatud eelarvega suuruses 30 miljardit. Seda suurendati viimaste aastate jooksul kaalukatel põhjustel. Ent vaadates seda kulutaset ja jäädes seejuures ausaks, ei ole see lihtsalt jätkusuutlik. On väga raske kasutada 55 miljardi dollari suurust eelarvet ja teha seda hästi. See on väga suur kulu ja ressursside jagamine. Ma võtan selle raha kulutamise ja meil lasuvat kongressi järelevalve kohustust väga tõsiselt ega pühi neid kergekäeliselt kõrvale. Seega osa sellest oli lihtsalt reaalsuskontroll: kas me tõesti suudame sel moel jätkata? Tõde on see, et seda on väga raske samas vaimus jätkata ja seejuures hästi teha.
Teiseks peegeldub eelarve kärpimise põhjus ootuses, et meid saadab edu mõnedes konfliktipiirkondades ning meil õnnestub need konfliktid lahendada ja võtta uus suund selles, mis puudutab meie pakutavat abi. Seega on see kombinatsioon mitmest asjast: jätkusuutlikkusest ja arusaamast, et need numbrid on tegelikult võõrväärtused (ingl outliers). Need numbrid, mille suunas me liigume, ei ole võõrväärtused; need on kulutuste taseme tähenduses ajaloolised.
Mis puudutab välisministeeriumi ümberkujundamist, siis kasutan siinjuures just nimelt sõna ümberkujundamine (ingl redesign), sest olnuks väga lihtne esimesel päeval sisse jalutada ja kõik ümber korraldada (ingl reorg). Ümberkorraldamise all pean silmas kastikeste ümberpaigutamist organisatsiooni diagrammis. Kui ma välisministeeriumisse ilmusin, olin hämmastunud, kui võtsin organisatsiooni diagrammi enda ette ja peasekretäri kantseleil oli 82 otsest alluvat nagu ka minul. Peaaegu 70 neist on erisaadikud, erilised suursaadikud, juurde loodud ametikohad. Seega alustasime kohe põhjaliku uurimisega, et välja selgitada kõige mõistlikum viis selle asutuse juhtimiseks ning hetkel see puudub. Olles juhtinud suurt üleilmset organisatsiooni, olen ühtlasi läbi teinud kolm suurt ümberkujundamist oma ajaloos ja seda ka nautinud – alati keskendutakse sellele, kuidas aidata inimestel olla efektiivsem, kuidas kõrvaldada takistused nende teelt.
Seega võtsime teise lähenemise ja kuna ma ei tunne seda osakonda ega teadnud selle kultuuri, korraldasime ulatusliku kuulamisharjutuse. Lasime 35 000 inimesel vastata ning meil oli enam kui 300 silmast silma intervjuud. Lisaks jätkame aktiivset dialoogi ka praegu, et välja selgitada vastuse küsimusele: „Kui ma saaksin ühe asja korda saata selleks, et muuta teie töö efektiivsemaks ja tõsta teie rahulolu tööga, siis mis see oleks?“ Saime sadu ideid, millest seast valisime välja ligi 170, mida hetkel täiendame.
Põhjus, miks seda ümberkujundamiseks nimetame, seisneb selles, et see on paljuski seotud siseste tööprotsesside ja asutustevaheliste tööprotsessidega, mida me peaksime olema võimelised parandama, et ühtlasi parandada viisi, kuidas inimesed oma töö tehtud saavad. Osa sellest moodustavad töövahendid ja -valmidus – üks näide on meie iganenud IT-süsteem. Olin šokeeritud, kui läksin alla, et veeta pärastlõuna A büroos ning küsisin: „Mis on see üks asi, mida saaksin teha?” Nad vastasid: „Aidake meil pilve siseneda”. Ma vaatasin neile otsa ja küsisin: „Mida te silmas peate? Kas meil puudub hetkel ligipääs pilvele?” Nemad kostsid seepeale: „Ei-ei. Me kasutame ikka veel kõiki neid servereid.” See on esiteks kahtlemata suur küberrisk. Tegelikult muutis see olukorra inimeste jaoks väga kohmakaks, ning kui ma hakkasin oma arvutit kasutama, sain aru, kui tülikas see tegelikult on.
Seega hõlmavad paljud ümberkujundamise raames tuvastatud projektid protsesside ümberkujundamist ja töövalmiduse tagamist inimestele. Eesmärk on see, et välisministeeriumi töötajad saaksid oma töö efektiivsemalt ja tõhusamalt tehtud ning et neil oleks rahuldustpakkuvam karjäär. Meil on personaliosakonnas palju protsesse, mida ei ole kümnendeid uuendatud, aga seda tuleb teha. Kuidas me inimesi lähetame – investeerime tohutuid summasid inimestesse, kelle saadame ülemeremaadesse missioonile. Mind hämmastas leid, et paljude missioonide näol on tegu 1aastase lähetusega. Seega investeerisime kogu selle raha ja lähetasime need inimesed. Nad veedavad seal aasta, ning selleks hetkeks, kui nad hakkavad juba olukorda mõistma ja protsessi mõjutama, võtame nad süsteemist välja ja lähetame kuhugi mujale. Paljud inimesed teatasid mulle: „Mulle meeldiks väga veel üks aasta paigale jääda ning seejärel oma panus anda”. Seega selle kuulamisharjutuse tulemusel ilmnes palju selliseid näiteid.
Niisiis on meil viis suurt meeskonda. Neid kõiki juhivad töötajad. Kaasasin mõned konsultandid, kes aitavad meil tööd hõlpsamaks muuta, aga ümberkujundamist juhatavad välisministeeriumi töötajad.
Tulles õhenemise küsimuse juurde, arvan, et te kõik hindate tõsiasja, et teatud aja tagant valitsus vahetub ning on palju välisteenistuse vanemametnikke ja teisi, kes otsustavad, et tahavad edasi liikuda ja millegi muuga tegeleda. Meie pensionile minejate arv on peaaegu sama nagu 2016. aastal. Meil on sama arv välisteenistuse ametnikke ehk isegi 10 vähem võrreldes 2016. aastaga. Töölevõtmine on peatatud senimaani, kuna organisatsiooni ümber kujundades on tõenäoliselt vaja osad töötajad ümber paigutada teisi ülesandeid täitma. Ma ei taha koondamisi; ma ei taha, et peaksin palju inimesi koondama. Niisiis ütlesin „Leiame mõnedele personalieesmärkidele lahenduse loomuliku kaoga (erruminekud, tagasiastumised)”.
Seda arvesse võttes olen allkirjastanud üle 2300 töövõtuerandi, sest olen öelnud iga ametikoha puhul, et kui teie ametikoht on kriitilise tähtsusega ja on vaja, et siia leitaks töötaja, siis andke lihtsalt teada. Ma arvan, et nendest 2300 sooviavaldusest olen ära öelnud 8 ametikohta, kuna otsustasin, et meil ei ole neid tegelikult vaja. Seega hoiame kõik töötajad siin kenasti töös. Meie välisteenistuse ametnike kool on ikka tööjõus ning sel aastal võtsime vastu üle 300 ametniku. Seega ei toimu mingit õhenemist. Need numbrid, mida õhku visatakse, ei vasta tõele; need on valed.
Juttu oli ametlike diplomaatide hulga 60protsendilisest vähendamisest. Karjääridiplomaadi ametikoha lõi kongress 1955. aastal parimate tunnustamiseks. Karjääridiplomaatide arv välisministeeriumis on varieerunud ühest seitsmeni kogu ajaloo vältel. Kui mina välisministeeriumi üle võtsin, oli neid kuus. Neist neli karjääridiplomaati on nüüdseks pensionile läinud. Nemad olid kõige vanemad ehk said 65aastaseks, läksid pensionile, liikusid edasi. Meil on käsil sõelumine. Oleme nende asendajate valimisel väga hoolikad, ent kandidaatide sõelumine seisab ees ning me hindame üksnes käputäit inimesi, kes võiksid olla selle nimetuse väärilised. Ent meil on veel kaks karjääridiplomaati. Samas liikusime kuuelt kahele, mis on 60protsendiline kärbe. See kõlas nüüd, nagu taevas oleks kaela langenud.
Teine märkus, mille sooviksin teha, on see, et samal ajal, kui kinnitusprotsess on paljude meie kandidaatide jaoks lubamatult aeglane olnud, olen tundnud suurt uhkust de facto riigisekretäri abide ja inimeste üle, kes on endale asetäitjate rollid võtnud. Kui ma seejuures loen neid artikleid, mis kõnelevad mingisugusest õhenemisest, siis ma solvun nende nimel, sest need inimesed, kes neid rolle täidavad, teevad fantastilist tööd ja seejuures teavad, et sellest ei kujune püsiv töösuhe. Nad teavad juba, et meil on kandidaat, aga nad tulevad ikka iga päev kohale, teevad kõvasti tööd ja reisivad minuga ümber maailma, ning see inimeste rühm on aidanud mind siia ametisse ja aidanud presidendil sisse seada Põhja-Korea strateegia ühes rahvusvaheliste sanktsioonidega; Süüria rahuprotsessi, mille me arvame, et suudame suunata õigele teele; suuna venelastega läbirääkimiste pidamiseks Ukraina-küsimuses; ISISe propaganda nurjamise; Iraani poliitika, Lõuna-Aasia poliitika Afganistanis, uue hoiaku Pakistani suhtes; avatud ja vaba India – kõik koostöös nende inimestega, kes siin täna töötavad, ja ma olen selle üle väga uhke. Ma tunnen suurt uhkust selle üle, mida nad on teinud. Nad näevad palju vaeva, ja tunnen end nende nimel solvatuna. Tunnen end solvatuna nende eest, kui räägitakse, et meil ei ole toimivat välisministeeriumi.
Võin teile öelda, et see toimib meie perspektiivist väga hästi. Kas meil on rohkem tööd kui soovime? Jah, meil on rohkem teha, kui me soovime. Minu ainus eesmärk organisatsiooni ümberkujundamisel on aidata neid inimesi, kes valisid selle tee oma karjääriks, sest mina tulen ja lähen ning seda teevad ka uued poliitikud, ehk tulevad ja lähevad, aga mida saan ma nende töötajate heaks teha? Nad on otsustanud, et soovivad pühendada oma elu sellele tööle ning neile tuleb seda võimaldada nii efektiivselt ja tõhusalt ning ilma suuremate kannatuste ja takistusteta. Kui mul õnnestub mõned takistuseks nende jaoks teelt kõrvaldada, siis seda tahan ka teha.
PR HARMAN: Lubage ma kinnitan teile, et see sõnum leiab üleilmselt veel palju pooldavat vastukaja. Paljud inimesed soovisid seda kuulda. Teil on väga vähe aega. Sooviksin lihtsalt grupeerida kolm kuulajaskonna küsimust üheks. Molly Cole, kes töötab esindaja Gerry Connolly heaks, ning ma olen kindel, et ta oli ühtlasi üks kiidetud staare meie välispoliitika programmis, küsib: „Kas te leiate, et välismaal moodustab toetus demokraatiale ja inimõigustele olulise osa välisministeeriumi missioonist?” See on esimene küsimus.
Matt Rojansky, kes juhib meie Kennani Instituuti – George Kennan oli sõna otseses mõttes õpetlane siin üks hetk – küsib: „Mis te arvate, mis valdkonnas oleks Venemaaga võimalik edusamme teha?”.
Viimaks, Mike Sfraga, kellega te olete kohtunud ja kes juhib meie polaaralgatust, küsib: „Arktika suhtes kasvanud huvi ja tegevuse hoogustumise valguses küsin, kas Arktika ja Alaska on USAle ja tema Euroopa Arktika-liitlastele võtmetähtsusega?”.
VÄLISMINISTER TILLERSON: Mis puudutab inimõigusi ja inimväärikust, siis muidugi on need prioriteedid. Mida ma meie välispoliitika nende osade kohta öelnud olen, on see, et need on väärtused, seejuures sellised väärtused, mis kestavad ega muutu eal. Kui välispoliitikat, strateegiaid ja lähenemisi koostatakse, siis tuleb seada prioriteedid ning inimõigusi ei saa siin välja arvata. See käib meiega kaasas, see on osa igast vastuvõetavast poliitilisest otsusest. Küsimus on selles, kuidas seda mõjutada soovitakse? Kui ütlete, et see on prioriteet, siis see on prioriteet, aga prioriteedid võivad muutuda. See prioriteet ei tohi aga kunagi muutuda. See on kestev ja osa igasugusest välispoliitika loomest, millega tegeleme.
Ma ütleks, et, kui tegeleda piirkondadega, nagu Süüria või Iraak, mille ISIS okupeeris, siis kõige olulisem on päästa inimelusid. Kuidas me hoiame ära, et inimesi ei tapetaks? Ülim inimõigus on õigus elada. Õigus elada on number üks. Kui ma saan elada, siis saan oma pere eest hoolitseda, seejärel saan oma inimõiguste eest võidelda, aga kui mind tapetakse päevast päeva, mind pommitatakse, gaasitatakse? Meie prioriteet oli päästa elusid. Seega soovime esmalt elusid päästa. Kui see meil õnnestub, muudame seeläbi piirkonnad stabiilsemaks, misjärel saame hakata looma tingimusi, et tagada inimõiguste ja väärikuse austamine.
Mis puudutab Venemaad, siis meil on teemasid, mille puhul teeme koostööd. Näeme Süürias palju vaeva, et kukutada ISIS, ja oleme selle äärel, et kuulutada ISIS üks kord ja lõplikult seal alistatuks. Meil on ikkagi veel tööd teha. Teeme Venemaaga koostööd, kuidas vältida kodusõja taasvallandumist. Seega on meil toimunud väga palju vestluseid selle üle, milline on Venemaa nägemus Süüria lõplikust seisukorrast, milline on meie nägemus sellest, ning siin on juba palju ühist.
Taktikaliselt nende rahukõnelusteni jõudmiseks töötame teineteisega väga tihedalt koos. Meil on oma tõusud ja mõõnad. Kui nägite seda, mida tehti APECI kohtumise raames Da Nangis Vietnamis – mis oli minu meelest väga oluline president Trumpi ja Putini ühisavaldus. See oli oluline suunanäitaja, kuidas Süüria rahuprotsess peaks edaspidi välja nägema ning ühtlasi oli see oluline sõnum, et Venemaa kinnitas meiega samasugust nägemust. Me tugineme sellele ka edaspidi.
Ma arvan, et on ka teisi terrorismivastaseid valdkondi. Venemaa kardab väga rännet Kesk-Aasia piirkondadest ja terrorismi levikut oma riigis. Me arvame, et Venemaaga on palju terrorismivastaseid koostöövaldkondi. Näiteks võivad koostöövõimalused Afganistanis avaneda. Me ei ole veel kindlaks teinud, mis vallas koostööd tegema hakkame, aga vestleme seal teemal.
Olen venelastele öelnud, et meie suhe ei normaliseeru mitte kunagi enne, kui lahendame Ukraina küsimuse. See lihtsalt on seal kusagil nagu vastupidav takistus ning me peame sellele viitama. Niisiis, nagu te teate, nimetasin Kurt Volkeri ehk eriesindaja ja endise suursaadiku NATOs keskenduma ei millelegi muule kui Venemaa ametivennaga töötama, kelle määras Putin, et näha, kas leiame ühise lahenduse, kuidas edasi liikuda – me ei lükka Normandia protsessi kõrvale, vaid töötame sellega, et näha, kas suudame ummikseisu lõpetada. Meil on olnud väga palju sisulisi arutelusid. Püüame rakendada võimalust, et rahuvalvejõud Ukrainas peataksid seal toimuva: iga päev tapetakse inimesi, tsiviilisikuid. Soovime esmalt sellele punkti panna ja päästa elusid ning seejärel alustada tööd protsessi suunas.
Seega on Venemaaga palju koostöövaldkondi ning neil on palju teisi valdkondi, milles meiega koostööd teha sooviksid. Me hetkel ei arva, et selleks on õige aeg.
Nüüd, mis puudutab Arktikat, siis Arktika on praegu väga tähtis. Selle osatähtsus kasvab tulevikus veelgi, eriti kuna veeteed on lahti. Võin teile praegu öelda, et USA on maha jäänud. Me oleme kõikidest teistest Arktika piirkonna riikidest maas. Nad on sellega tegelenud. Nad on meist tunduvalt kaugemale jõudnud. Venelased seadsid selle oma strateegiliseks prioriteediks. Isegi hiinlased ehitavad jäämurdja tankereid. Miks nad seda teevad? Nad ei ole Arktika piirkonna riik. Nad näevad nendes ühenduskoridorides väärtust. Seega liitusime liiga hilja selle mänguga. Arvan, et meil on praegu üks toimiv jäämurdja. Rannavalve on selle üle väga uhke – (naer) – armetu, nagu ta on.
PR HARMAN: Just-just.
VÄLISMINISTER TILLERSON: Ma tean, et eelarves on raha, et me saaks..
MS HARMAN: Veel ühe soetada.
VÄLISMINISTER TILLERSON: Raha, et ehitada veel üks jäämurdja. Aga kogu Arktika piirkond, sellepärast, mis on juhtunud Arktika ühenduskoridoride avamisega majanduslikust ja kaubanduslikust vaatevinklist, ent eeskätt riikliku julgeoleku seisukohast, on meie huvide seisukohalt äärmiselt oluline. Seega on meie osalus oluline Arktika piirkonna riikidega koos töötamiseks rahvusvaheliste normide alusel mitte üksnes Arktika Nõukogu, vaid ka teiste mehhanismide kaudu, ehk vaja on leida mängureeglid, kuna on valdkondi, millega ei ole varem tegeletud, ent mis on väga olulised.
MS HARMAN: Nõnda, aeg on läbi. Tahtsin teilt küsida, millise pärandi soovite jätta, ent teid kuulates ei ole ma kindel, et sellele küsimusele saab veel vastata. Te olete kõikjal maailmas, te olete sügavalt keskendunud keerukatele probleemidele. Te lähete järgmisena Euroopasse. Te peate tagasi tulema ja vastama kõikidele täna vastamata jäänud küsimustele. (naer) Kas see tähendas nõusolekut?
VÄLISMINISTER TILLERSON: Jah, ma tulen tagasi. (naer.)
MS HARMAN: Tänan teid, härra minister. (aplaus.)
