Külalised ja sõbrad, mul on au, privileeg ja rõõm teid tervitada USA saatkonnas Ameerika Ühendriikide iseseisvuse tähistamisel. Tahan üritust alustada sponsorite tänamisega. Nende koostöö ja toeta poleks üritus võimalik olnud. Nende nimed leiate ruumi tagumises otsas olevalt sildilt. Suur tänu teile kõigile. Tahaksin tänada ka oma suurepärast töörühma saatkonnas, kes nägi palju vaeva, et tänane päev võimalikuks muuta. Samuti tahaksin tänada Ameerika Ühendriikide Õhujõudude bändi Wings of Dixie. Teeme neile veel ühe suure aplausi. Nad tulevad veel tagasi.
Kui hommikul üles tõusin ja magamistoa aknast välja vaatasin, ei näinud ma kaugemale kui kolm meetrit. Ütlesime kõik väikese palve ja õnneks tuli päike ikkagi välja ja meil on selle üle väga hea meel. See, et saame 4. juulit sel aastal tähistada Tallinnas, ajal, kui Eesti tähistab oma sajandat iseseisvuse aastat, on iseäranis eriline. Olgu selleks 242 aastat Ameerika Ühendriikides või 100 aastat Tallinnas, on tegemist hetkega, mil on võimalik mõelda, kui tähelepanuväärne ja hinnaline on iseseisvus. Vähesed riigid oskavad seda hinnata rohkem kui Eesti.
Nagu te kõik teate, ei tunnistanud Ameerika Ühendriigid kunagi Eesti ebaseaduslikku okupeerimist. 1940. aastal välja antud Wellesi deklaratsioon toetab fakti, et Eesti iseseisvus on tõesti 100 aastat elus püsinud. Minu jaoks oli 2018. aasta kõrghetk see, kui Tallinna linnapea Taavi Aas pühendas Ernst Jaaksonile trammi, uusima ning viimase neist kaunitest sinistest vanaaegse välimusega trammidest. See tramm sõidab Kadrioru ja Vanalinna vahel. Taavi palus mul osaleda tseremoonial, kus tramm Ernstile pühendati. Härra Jaakson töötas Eesti peamise diplomaatilise esindajana Ameerika Ühendriikides kuni 1991. aastani. Pärast seda nimetati ta Eesti suursaadikuks USAs. Kokku töötas härra Jaakson Eesti välisteenistuses üle 70 aasta ja diplomaadina töötas ta 69 aastat.
Nagu te teate, jääb minu ametiaeg sellest palju lühemaks. USA on Eestist veidi kauem iseseisev olnud, aga meie riikidel on palju ühiseid väärtusi ning prioriteete. Mõlemas riigis valitseb elujõuline demokraatia ning meil on jõudsad majandused, kus leidlikkusel ning pealehakkamisel on võimalik õitseda. Eesti väärib kõigi tunnustust imelise edu eest, mille on saavutanud alates iseseisvumise ja suveräänsuse – veel üks ilus sõna – taastamisest 1991. aastal.
Nüüd jõuame küsimuseni, mis teid kõiki painanud on – mis on Jersey stiil? Mina ja Joanna sündisime ning kasvasime New Jerseys. Seal sa oledki. Meid tundes saate aimu, mis on Jersey stiil. Kuna olen pärit rannikult, kujutlen 4. juulil Jerseyle mõeldes rannikut, kuumi suvepäevi, hot dog’e, hamburgereid, pitsat, soolaiiriseid – kõik see, mis maitseb imeliselt, aga pole ilmselt väga kasulik. Plätud, maailma parim mais ja tomatid ning vali ja kaunis muusika on pärit New Jerseyst. Frank Sinatra, Whitney Houston, Dionne Warwick, Bruce Springsteen, Jon Bon Jovi ja Charlie Puth on kõik pärit New Jerseyst. Veel üks tõsiasi New Jerseyst pärit inimeste kohta on see, et me kipume liiga otsekohesed olema. Vahel võib see meile probleeme tekitada. Ben Franklin on öelnud, et New Jersey on nagu vaat, millel on kraan mõlemas otsas. Kuna ühes otsas asub Philadelphia ning teises otsas New York, on vahel austust raske saada. Paljud teist ilmselt ei teagi, et Vabadussammas ning Ellise saar asuvad New Jerseys. Kahjuks meie selle eest tunnustust ei saa. See otsekohesus segab vahel ka minu kui diplomaadi tööd. Täna lasen ma diplomaadil võita.
Muide, üks sponsor jäi tänamata. Tahan tähelepanu juhtida tordile, mis varsti välja tuuakse. See vastab ühele olulisele geograafilisele küsimusele – kuidas New Jersey välja näeb. Olen väga tänulik Radisson Blu Hotel Olümpiale, kes meile selle kauni tordi valmistas.
Kui kõne alguses ütlesin, et mul on olnud au, privileeg ja rõõm siin olla, siis see polnud kõigest kaunis väljend. Ütlen siiralt, et minu jaoks on olnud privileeg töötada Eesti-suguse partneriga. Oleme käsikäes ületanud mitmed probleemid ning katsumused. Minu jaoks on olnud erakordne au Ameerika Ühendriike Eestis esindada. Nüüd, kui minu 33-aastane karjäär diplomaadina hakkab lõpule jõudma, tunnen, et viimased kolm aastat on olnud ainukordne kogemus. Olen reisinud Saaremaalt Narva, Tallinnast Setomaale, kus nägin tema kõrgeausust, kes on ka täna siin meiega, naist, kes krooniti kuningaks. Seda juba igal pool ei juhtu. Olen sõitnud mööda jääteed Vormsile ning käinud Pärnus mudaravil. Jääme Joannaga Eestit oma südames kandma ka siis, kui selle kuu lõpus Eestist lahkume. Samuti kannan endaga kaasas e-residentsuse kaarti, mis jääb mulle toredaks mälestuseks minu ajast Eestis.
Seda publikut vaadates olen väga tänulik kolleegidele ning sõpradele, kes meie siinset aega õnnistanud on. Olen tänulik saatkonna kollektiivile, kelle lakkamatu töö on meie partnerluse nii tugevaks muutnud. Olgu selleks sõjaväeline koostöö, kultuurivahetus või meie vananeva hoone töös hoidmine, mis oleks ammu pensionile tulnud saata.
Tänan veel kord. Suur tänu kõigile sponsoritele, kõigile kolleegidele, sõpradele, kõigile, kes te täna siin olete. Kõige suurem tänu läheb aga minu abikaasale Joannale, kes on kogu minu diplomaatilise teekonna vältel olnud minu partner, usaldusisik, moraalne pidepunkt ja parim sõber. Sinuta poleks ma sellega hakkama saanud. Minu jaoks on suur õnn, et sain seda teekonda sinuga jagada.
Enne kui lava tordilõikajatele ja muusikutele üle annan, ütlen Arnold Schwarzeneggeri surematuid sõnu kasutades, et ma tulen tagasi. Kui järgmisel aastal Eesti imelise laulupeo ajal näete Jimi ja Joannat meenutavaid inimesi Lauluväljakul ringi uitamas, siis öelge tere, sest need võime meie olla. Sellega ma lõpetan ja mul ei ole öelda muud, kui et nautige pidu.
