Eesti on NATO liige 29. märtsist 2004. Aktiivne liikmelisus NATOs on Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika pikaajaline strateegiline prioriteet, kuivõrd võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös ning kõige otstarbekamalt ja tõhusamalt tagada Eesti riigi kaitse.

Eesti julgeolek on tänu liikmelisusele NATOs ja Euroopa Liidus paremini kindlustatud kui kunagi varem, kuivõrd NATO ja EL aitavad tagada Eesti rahvusvahelise seisundi stabiilsuse ja integreerituse demokraatlikusse läänemaailma. Liikmelisus NATOs kindlustab usutava sõjalise heidutuse ja kollektiivkaitse. Eesti rõhuasetus sarnaselt teiste NATO liikmesriikidega on mobiilsete ja jätkusuutlike relvajõudude arengul ning rahvusvahelistesse rahuoperatsioonidesse panustamise võime tõstmisel.

Rahvusvaheline julgeolekukeskkond on mitmekülgses muutumises, millest tulenevalt on julgeoleku mõiste laienenud ja julgeolekuküsimused kerkinud ka valdkondades, kus neid varem ette ei tulnud ehk nn uued ohud (terrorism, energia- ning küberjulgeolek). Seega muutuvad julgeoleku tagamise ülesanded ajas nii NATO kui ka Eesti jaoks.

NATO julgeolekupoliitika põhialuseid täiendati ning uuendati 2010. aastal, kui Lissaboni tippkohtumisel võeti riigipeade poolt vastu uus NATO liikmesriikide kaitse ja julgeoleku strateegiline kontseptsioon. Dokument annab hinnangu üldisele julgeolekukeskkonnale, käsitledes nii konventsionaalseid kui ka uuemaid ohte (ballistilised raketid, küberjulgeolek, globaalsete hüvede ja ressursside kättesaadavus ning energiajulgeolek) ja sätestab NATO strateegilised eesmärgid ning nende täitmiseks vajalikud vahendid järgnevaks kümneks aastaks. Kontseptsiooniga sõnastatakse kolm põhiülesannet –  kollektiivkaitse, kriisiohje ja koostöine julgeolek, mis kõik aitavad tagada alliansi liikmesriikide julgeolekut.