Videot vaadake siin.Valge Maja
Pressisekretäri büroo
Koheseks avaldamiseks, 14. juuli 2015
Presidendi avaldus Iraani kohta
**Palun vaadake tärniga tähistatud parandust allpool.
7:02 Ida-Euroopa aja järgi
PRESIDENT: Täna, pärast kaks aastat kestnud läbirääkimisi, on Ameerika Ühendriigid koos oma rahvusvaheliste partneritega saavutanud midagi, mida ei ole suutnud saavutada aastakümneid kestnud vaenulikkus – see on kõikehõlmav ja pikaajaline kokkulepe Iraaniga, mis takistab Iraanil tuumarelva omandamast.
See kokkulepe näitas, et Ameerika diplomaatia suudab esile kutsuda reaalse ja tähendusrikka muutuse; muutuse, mis teeb ohutumaks ja märksa turvalisemaks paigaks nii meie riigi kui kogu maailma. See kokkulepe on kooskõlas ka Ameerika juhtimise traditsiooniga. See oli enam kui 50 aastat tagasi, kui president Kennedy seisis Ameerika rahva ees ja lausus: „ Ärgem pidagem kunagi läbirääkimisi hirmu pärast, kuid ärgem kunagi kartkem läbirääkimisi pidada“. Ta kõneles siis vajadusest pidada läbirääkimisi Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel, mis viis tuumarelvade levikut takistavate jõupingutusteni.
Siis eksisteeris katastroofilise tuumasõja oht kahe superriigi vahel. Meie ajal on ohuks tuumarelvade levik ühe enamatesse riikidesse, eriti Lähis-Itta, mis on meie maailma kõige ebastabiilsem piirkond.
Täna oleme peatanud tuumarelvade leviku selles piirkonnas, sest Ameerika pidas läbirääkimisi jõu- ja põhimõtete positsioonilt. Selle kokkuleppe tõttu saab rahvusvaheline kogukond kontrollida, et Iraani Islamivabariik ei loo kunagi tuumarelva.
See kokkulepe vastab kõikidele põhinõudmistele, mis me sätestasime sel kevadel raamleppeni jõudes. Kõik teed tuumarelva juurde on ära lõigatud. Ning selle eesmärgi kontrollimiseks kehtestatakse vajalikud kontrolli- ja läbipaistvusmeetmed. Selle kokkuleppe tõttu ei hakka Iraan tootma kõrgrikastatud uraani ja tuumarelva valmistamiseks kõlblikku plutooniumi, mis on tuumarelva jaoks vajalikud toorained.
Selle kokkuleppe tõttu eemaldab Iraan kaks kolmandikku oma paigaldatud tsentrifuugidest, masinad, mis on vajalikud pommi jaoks kõrgrikastatud uraani tootmiseks, ning hoiab neid pideva rahvusvahelise kontrolli all. Iraan ei kasuta oma kõrgtehnoloogilisi tsentrifuuge rikastatud uraani tootmiseks järgmise kümnendi jooksul. Samuti annab Iraan ära 98% oma rikastatud uraani varudest.
Et seada see õigesse perspektiivi, tuleb märkida, et praegu on Iraanil uraani tagavarad, millega oleks võimalik valmistada kuni 10 tuumarelva. Selle kokkuleppe tõttu vähendatakse neid tagavarasid murdosani, mis on vajalik üheainsa relva jaoks. Uraani tagavarade piirang jääb kehtima 15 aastaks.
Selle kokkuleppe tõttu muudab Iraan oma Arakis asuvat reaktorit, nii et see ei tooda tuumarelva valmistamiseks kõlblikku plutooniumi. Kokku on lepitud ka reaktoris kasutatud kütuse riigist väljatoimetamise osas reaktori eluea jooksul. Vähemalt järgmise 15 aasta jooksul ei ehita Iraan uusi raskeveereaktoreid.
Selle kokkuleppe tõttu oleme esimest korda olukorras, kus saame kõiki neid kohustusi kontrollida. See tähendab, et see kokkulepe ei põhine mitte usaldusel, vaid kontrollil. Inspektorid omavad juurdepääsu Iraani peamistele tuumarajatisele 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas.
*Iraan omab [inspektorid omavad] juurdepääsu kogu Iraani tuumaenergia tarneahelale, tema uraanikaevandustele ja –tehastele, uraani töötlemise rajatistele, tsentrifuugide tootmisrajatistele ja uraani hoidlatele. See tagab, et Iraan ei saa materjale teadaolevatest rajatistest salajastesse rajatistesse ümber paigutada. Osa neist läbipaistvusmeetmetest jäävad kehtima 25 aastaks.
Selle kokkuleppe tõttu saavad inspektorid juurdepääsu ka kõikidele kahtlastele asupaikadele. Lihtsalt öeldes omab kontrolli eest vastutav organisatsioon Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA) juurdepääsu sinna, kuhu vaja ja millal vaja. Selline korraldus on püsiv. IAEA on jõudnud Iraaniga kokkuleppele ka juurdepääsu saamise osas, mida ta vajab oma uurimise lõpetamiseks, mis käsitleb Iraani endiste tuumauuringute võimalikke sõjalisi mõõtmeid.
Ning lõpetuseks on Iraanil jäädavalt keelatud püüda omada tuumarelva tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu alusel, millel põhinesid rahvusvahelise kogukonna jõupingutused seoses Iraanile surve avaldamisega.
Kui Iraan rakendab meetmeid selle lepingu täitmiseks, vabastatakse ta sanktsioonidest, mis me kehtestasime Iraani tuumaprogrammi tõttu, nii Ameerika enda kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu sanktsioonidest. Sanktsioonidest vabastamine toimub etappide kaupa. Iraan peab lõpule viima peamised tuumameetmed, enne kui ta valmistub uueks sanktsioonidest vabastamiseks. Ning järgmise kümne aasta jooksul peab Iraan järgima kokkulepet enne kui täiendavad sanktsioonid tühistatakse, sealhulgas relvadega seotud piirangud viieks aastaks ja ballistiliste rakettidega seotud piirangud kaheksaks aastaks.
Kõik see jäädvustatakse ja kiidetakse heaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu uues otsuses. Ning kui Iraan rikub kokkulepet, kehtestatakse kõik need sanktsioonid taas. Niisiis eksisteerib Iraani jaoks väga selge stiimul lepingu täitmiseks ja selle rikkumisel on väga reaalsed tagajärjed.
Selline on see kokkulepe. Sellele kokkuleppele kuulub rahvusvahelise kogukonna täielik toetus. Kongressil on nüüd võimalus üksikasjad üle vaadata ning minu administratsioon on valmis korraldama ulatuslikke infotunde selle kohta, kuidas asjad edasi arenevad.
Kui Ameerika rahvas ja Kongress selle kokkuleppega tutvub, on oluline kaaluda ka alternatiivi. Järele mõelda, mis juhtuks maailmas ilma selle kokkuleppeta. Ilma selle kokkuleppeta puudub stsenaarium, kus maailm ühineks meiega Iraanile sanktsioonide kehtestamisel, seni kuni Iraan oma tuumaprogrammi täielikult likvideerib. Mitte miski, mida me Iraani valitsuse kohta teame, ei vihja sellele, et ta annaks sellise surve all lihtsalt alla. Ning maailm ei toetaks jõupingutust sundida Iraan alaliste sanktsioonidega alistuma. Me rakendasime sanktsioone, et jõuda diplomaatilise otsuseni ning seda me olemegi teinud.
Ilma selle kokkuleppeta ei oleks kokkulepitud piiranguid Iraani tuumaprogrammi suhtes. Iraan võiks toota, hoida käigus ja katsetada üha uusi tsentrifuuge. Iraan võiks täita kütusega reaktori, mis on suuteline tootma pommi jaoks vajalikku plutooniumi. Ning meil puuduksid kontrollid, mis võimaldaks meil avastada salajasi tuumarelvaprogramme. Teiste sõnadega tähendab kokkuleppe puudumine ka puuduvaid kestvaid piiranguid Iraani tuumaprogrammi suhtes.
Selline stsenaarium teeks selle märksa tõenäolisemaks, et teised selle piirkonna riigid tunnevad, et on sunnitud jätkama oma tuumaprogrammidega, ähvardades sel moel tuumarelvastumise võidujooksuga maailma kõige ebastabiilsemas piirkonnas. See jätaks Ameerika Ühendriikidele ka vähem ja märksa vähem tõhusaid valikuvariante, kuidas takistada Iraanil tuumarelva omandamast.
Ma olen olnud president ja sõjaväe ülemjuhataja nüüdseks enam kui kuus aastat. Olen ikka ja jälle seisnud silmitsi otsustega, kas kasutada sõjalist jõudu või mitte. See on kõige raskem otsus, mida üks president peab tegema. Olen mitmeid kordi paljudes riikides otsustanud jõudu kasutada. Ning ma ei kõhkle kunagi seda tegemast, kui see on meie riigi julgeoleku huvides. Ma usun kindlalt, et meie riigi julgeoleku huvid sõltuvad nüüd Iraanil tuumarelva omandamise takistamisest, mis tähendab seda, et diplomaatilise otsuseta seisaksin kas mina või tulevane Ameerika Ühendriikide president silmitsi otsusega, kas lubada Iraanil omandada tuumarelva või mitte ning kas kasutada meie sõjaväge selle takistamiseks.
Lihtsalt öeldes tähendab kokkuleppe mittesaavutamine suuremat võimalust sõjategevuse suurenemiseks Lähis-Idas. Veelgi enam, me ei loobu millestki, kui proovime, kas seda probleemi on võimalik rahumeelselt lahendada või mitte. Kui halvimal juhul Iraan rikub seda kokkulepet, on minu käsutuses täna samad valikuvõimalused nagu need on kättesaadavad igale Ameerika Ühendriikide presidendile tulevikus. Ning ma ei kahtle, et 10 või 15 aasta pärast on selles ametis olev isik märksa tugevamal positsioonil Iraani relvastumise tõkestamise ning kontrollide ja läbipaistvuse suhtes, mis võimaldavad meil teostada järelevalvet Iraani programmi üle.
Sel põhjusel usun ma, et oleks vastutustundetu selle kokkuleppe juurest minema jalutada. Kuid sellise keerulise küsimuse puhul on oluline, et Ameerika rahval ja tema esindajatel Kongressis oleks täielik võimalus selle kokkuleppega tutvuda. Lõppude lõpuks on üksikasjad olulised. Ning nende üksasjade kallal on töötanud maailma parimad tuumateadlased. Meil on tegemist Iraaniga ehk siis riigiga, mis on olnud üle 35 aasta Ameerika Ühendriikide põline vaenlane. Seega tervitagem Kongressis jõulist debatti sel teemal ning mina tervitan selle kokkuleppe üksikasjade põhjalikku uurimist.
Kuid ma tuletan Kongressile meelde, et selliseid kokkuleppeid ei sõlmita sõpradega. Me pidasime Nõukogude Liiduga relvastuskontrollilepingute läbirääkimisi siis, kui see riik oli pühendunud meie hävitamisele. Ja need lepingud tegid meie olukorra lõppkokkuvõttes turvalisemaks.
Ma olen veendunud, et see kokkulepe vastab Ameerika Ühendriikide ja meie liitlaste riikliku julgeoleku huvidele. Nii et ma vetostan igasuguse seadusandluse, mis takistab selle kokkuleppe edukat rakendamist.
Me ei pea nõustuma vältimatu spiraaliga, mis viib meid konflikti. Ning me peaks seda kindlasti ka mitte otsima. Ja just sellepärast, et panused on nii kõrged, ei ole see sobiv aeg poliitika tegemiseks või pooside võtmiseks. Karm jutt Washingtonist ei lahenda probleeme. Kogenud diplomaatia, juhtimine, mis on ühendanud maailma suurriigid, pakub märksa tõhusamat viisi kontrollimaks, et Iraan ei püüa omada tuumarelva.
Kuid see ei tähenda, et see kokkulepe lahendab kõik meie lahkarvamused Iraaniga. Meil on ühised mured, mida on väljendanud mitmed meie sõbrad Lähis-Idas, sealhulgas Iisrael ja Pärsia lahe riigid, seoses sellega, et Iraan toetab terrorismi ja kasutab oma vahendajaid piirkonna destabiliseerimiseks. Kuid just see on põhjus, miks me seda sammu astume – sest tuumarelvaga relvastatud Iraan oleks meie sõprade ja ka kogu maailma jaoks märksa destabiliseerivam ja ohtlikum.
Samal ajal säilitame me oma sanktsioonid, mis on seotud Iraani poolse terrorismi toetamisega, tema ballistiliste rakettide programmiga ja inimõiguste rikkumisega. Me jätkame oma pretsedendituid jõupingutusi, mis on suunatud Iisraeli julgeoleku suurendamisele, jõupingutusi, mis ületavad Ameerika administratsioonide varasemaid jõupingutusi. Ning me jätkame tööd, mida alustasime Camp Davidis partnerluse edendamiseks Pärsia lahe riikidega, et tugevdada nende suutlikkust anda vastulöök ohtudele, mis on seotud Iraaniga või terroristlike äärmusrühmitustega nagu ISIL.
Kuid ma usun, et me peame jätkama proovimist, kas seda piirkonda, millele on osaks saanud nii palju kannatusi ja verevalamist, on võimalik viia erinevasse suunda.
Ma olen ikka ja jälle selgitanud Iraani rahvale, et me jääme alati avatuks tegevusele, mis põhineb vastastikustel huvidel ja austusel. Meie erinevused on reaalsed ning meie rahvaste keerulist ajalugu pole võimalik ignoreerida. Kuid on võimalik muutuda. Tee, mis kätkeb endas vägivalda ja jäika ideoloogiat, naabrite ründamise või Iisraeli hävitamise ähvardustel põhinevat välispoliitikat, on ummiktee. Hoopis teistsugune tee viib aktiivsema lõimumiseni maailmamajandusse, rahvusvahelise kogukonna suurema kaasatuseni ning Iraani rahva suutlikkuseni jõudsalt areneda ja kasvada; see on tee, mis ühendab endas sallivust ja konfliktide rahumeelset lahendamist.
See kokkulepe pakub võimaluse uues suunas liikumiseks. Me peaksime sellest kinni haarama.
Me oleme käinud pika tee, et jõuda sellesse punkti, mis on sisaldanud endas aastakümneid kestnud Iraani tuumaprogrammi, aastatepikkusi sanktsioone ja kuudepikkusi intensiivseid läbirääkimisi. Tahan täna avaldada tänu Kongressi liikmetele mõlemast parteist, kes aitasid meil rakendada sanktsioone, mis on osutunud nii tõhusaks, ning ka teisi riike, kes meiega selles pürgimuses ühinesid.
Tahan tänada meie läbirääkimiste partnereid Ühendkuningriiki, Prantsusmaad, Saksamaad, Venemaad, Hiinat ja Euroopa Liitu selle ühtse jõupingutuse eest, mis näitas, et maailm suudab korda saata tähelepanuväärseid asju, kui me jagame konfliktide rahumeelse lahendamise visiooni. Me näitasime, mida me suudame teha, kui me pole lõhestunud.
Lõpetuseks soovin tänada Ameerika läbirääkimiste meeskonda. Meie ekspertide meeskond töötas selle kokkuleppe kallal katkematult mitmeid nädalaid, sealhulgas meie energiaminister Ernie Moniz. Ning ma soovin eriti tänada meie välisministrit John Kerryt, kes alustas teenistust selle riigi hüvanguks enam kui neli aastakümmet tagasi, kui ta pani selga mundri ja läks sõtta. Tema muudab praegu seda riiki turvalisemaks läbi oma pühendumuse tugevale ja põhimõttekindlale Ameerika diplomaatiale.
Ajalugu näitab, et Ameerika peab juhtima mitte ainult oma jõuga, vaid oma põhimõtetega. See näitab, et me oleme tugevamad mitte siis, kui me oleme üksi, vaid kui ühendame kogu maailma. Tänane avaldus tähistab üht peatükki selles püüdluses turvalisema, abivalmivama ja lootusrikkama maailma poole.
Tänan teid. Jumal õnnistagu teid. Ja jumal õnnistagu Ameerika Ühendriike.
