PRESIDENT DONALD J. TRUMP’i kõne – ettekandmiseks
Reede, 20.01.2017
WASHINGTON, D.C.
Ülemkohtu esimees Roberts, president Carter, president Clinton, president Bush, president Obama, kaasmaalased ning maailma rahvad: aitäh teile.
Meie, Ameerika kodanikud, oleme nüüd kaasatud suuremahulisse riiklikku ettevõtmisse meie riigi taasülesehitamisel ning riigi perspektiivi taastamisel kogu rahvale.
Üheskoos määrame Ameerika ning kogu maailma kursi pikkadeks aastateks.
Meil tuleb rinda pista väljakutsetega. Meil tuleb maadelda raskustega. Kuid me saame hakkama.
Iga nelja aasta tagant koguneme neilsamadel astmetel, et viia täide korrakohane ja rahumeelne võimu üleandmine ning oleme tänulikud president Obamale ja esimesele leedile Michelle Obamale nende helde abi eest ülemineku käigus. Nad on olnud suurepärased.
Tänasel tseremoonial aga on väga eriline tähendus. Täna ei lähe võim ühelt valitsuselt või ühelt parteilt pelgalt üle teisele – anname võimu üle Washington, D.C.-lt tagasi teile, Ameerika rahvale.
Liigagi kaua on väike rühm inimesi meie riigi pealinnas nautinud valitsushüve, jättes kulud rahva kanda.
Washingtonis valitses õitseng – rahvas aga seda rikkust maitsta ei saanud.
Poliitikud nautisid edu – töökohad aga kadusid ja vabrikud suleti.
Riigiaparaat kaitses iseend, mitte aga meie riigi kodanikke.
Nende võidud ei ole olnud meie võidud; nende triumfid ei ole olnud meie triumfid; ning sel ajal, kui nemad pidutsesid meie riigi pealinnas, oli majanduslikes raskustes peredel üle kogu riigi pidutsemiseks vähe põhjust.
Kõik see muutub – just siin ja praegu, sest see hetk on teie hetk: see kuulub teile.
See kuulub kõigile täna siia kogunenuile ja kõigile, kes igal pool Ameerikas tänast sündmust jälgivad.
Täna on teie päev. Täna on teie pidu.
Ning see – Ameerika Ühendriigid – on teie riik.
Tõesti oluline ei ole mitte see, milline partei juhib valitsust, vaid see, kas meie valitsust juhib rahvas.
- aasta 20. jaanuarit mäletatakse kui päeva, mil rahvast sai taaskord selle riigi valitseja.
Meie riigi unustatud mehi ja naisi ei unustata enam.
Nüüd kuulavad teid kõik.
Kümned miljonid tulid, et saada osa ajaloolisest liikumisest, millesarnast maailmas varem nähtud ei ole.
Selle liikumise keskmes on otsustav tõekspidamine: riik eksisteerib selleks, et oma kodanikke teenida.
Ameeriklased tahavad oma lastele häid koole, oma peredele turvalist elukeskkonda ning endile häid töökohti.
Need on õiglase avalikkuse õigustatud ja mõistlikud nõudmised.
Siiski valitseb liigagi mitmete meie kodanike jaoks hoopis teistsugune tõelisus: kesklinnades elutsevad emad ja lapsed on vaesuse lõksus; meie riigi maastikul on laiali paisatud roostetavad tehased otsekui hauakivid; haridussüsteem supleb küll rahas, kuid jätab meie noored ja kaunid õpilased teadmistenälga; kuritegevus, jõugud ja narkootikumid on röövinud liiga palju elusid ning jätnud meie riigi ilma nii suurest hulgast teostamata potentsiaalist.
Need Ameerika tapatalgud lõpevad siin ja lõpevad praegu.
Oleme üks rahvas – ning nende valu on meie valu. Nende unistused on meie unistused; nende edust saab meie edulugu. Meil on ühine süda, ühine kodu ja ühine suurepärane saatus.
Ametivanne, mille täna annan, on truudusvanne kõigile ameeriklastele.
Palju aastakümneid oleme rikastanud võõrtööstust Ameerika tööstuse arvelt;
Toetanud teiste riikide armeesid, lastes oma enda sõjaväel nii nukralt ammenduda;
Oleme kaitsnud teiste riikide piire, keeldudes kaitsmast meie omi;
Ning kulutanud välismaal triljoneid dollareid, samas kui Ameerika infrastruktuur on lagunenud ja alla käinud.
Oleme muutnud teised riigid rikkaks, samas kui meie oma riigi jõukus, tugevus ja enesekindlus on kadunud horisondi taha.
Teineteise järel suleti ettevõtted, mis riigist lahkusid, mõtlemata hetkekski miljonitest ja miljonitest mahajäänud Ameerika töölistest.
Keskklassi rikkus on nende kodudest välja kistud ning siis kogu maailmas ümber jaotatud.
Kuid see on möödanik. Ning nüüd suuname pilgud ainiti tulevikku.
Täna siiakogunenutena kuulutame välja uue otsuse, mis peab kõlama igas linnas, igas välisriigi pealinnas ning igas võimukeskuses.
Tänasest päevast alates valitseb meie maal uus tulevikuvaade.
Sellest hetkest alates on alati Ameerika esikohal.
Iga kaubandust, makse, immigratsiooni või välissuhteid puudutav otsus tehakse Ameerika töötajate ja Ameerika perede hüvanguks.
Peame kaitsma oma piire rüüste eest teistest riikidest, kus valmistatakse meie tooteid, näpatakse meie äriühinguid ning hävitatakse meie töökohti. Kaitse viib suure õitsengu ja tugevuseni.
Võitlen teie eest viimse hingetõmbeni – ning ei vea teid mitte kunagi alt.
Ameerika asub taas võitma, võitma nii nagu ei kunagi varem.
Toome meie töökohad tagasi. Toome meie piirid tagasi. Toome meie rikkuse tagasi. Ning toome tagasi meie unistused.
Ehitame uusi teid, maanteid, sildu ja lennuvälju, tunneleid ja raudteid üle kogu meie imepärase maa.
Aitame inimestel sotsiaalabist vabaneda ning tööle naasta – ehitades meie riigi taas üles Ameerika kätega ja Ameerika tööjõuga.
Järgime kahte lihtsat reeglit: osta Ameerika toodangut ja palka Ameerika tööjõudu.
Soovime maailma riikidega olla sõbralikes ja heasoovlikes suhetes – siiski teeme seda kõike, mõistes, et kõikide rahvaste õigus on seada oma huvid esikohale.
Me ei soovi oma eluviisi kellelegi peale suruda; soovime pigem, et see oleks kõigile järgimiseks säravaks eeskujuks.
Tugevdame vanu partnerlussuhteid ning loome uusi – ning ühendame tsiviliseeritud maailma, seismaks vastu radikaalsele islamiterrorismile, millise maamunalt täielikult pühime.
Meie poliitika aluspõhjaks on täielik truudus Ameerika Ühendriikidele ning läbi lojaalsuse meie riigile taasavastame truuduse üksteisele.
Avades südame patriotismile, ei jää ruumi eelarvamustele.
Piiblis on öeldud, kui hea ja meeldiv on see, kui jumala rahvad elavad koos ühtsuses.
Peame rääkima avameelselt, arutama oma eriarvamuste üle ausalt, püüeldes siiski alati solidaarsuse poole.
Kui Ameerika on ühendatud, on Ameerika täiesti peatamatu.
Ei oleks vaja karta – oleme praegu ja alati kaitstud.
Meid kaitsevad suurepärased mehed ja naised meie sõjaväes ning politseis; mis aga kõige tähtsam – meid kaitseb jumal.
Lõpetuseks, peame mõtlema suurelt ja unistama veel suuremalt.
Ameeriklastena mõistame, et rahvas elab vaid seni, kuni pürgib edasi.
Enam ei aktsepteeri me poliitikuid, kes suuga teevad suure linna, käega aga ei kärbse pesagi – kes kaeblevad pidevalt, kuid ei võta midagi ette.
Tühja jutu aeg on möödas.
Nüüd on käes tegude tund.
Ärge laske kellelgi väita, et see on saavutamatu. Ükski väljakutse ei ole võitmatuks vastaseks Ameerika südikusele, võitlusvaimule ja julgusele.
Me ei kuku läbi. Meie riiki saadab taas edukus ja õitseng.
Seisame uue aastatuhande veerel, olles valmis lahendama kosmose saladused, vabastama planeedi haiguste viletsusest ning rakendama tulevikuenergiat, tööstusharusid ja –tehnoloogiaid.
Uus rahvuslik uhkus erutab meie hinge, seab kõrgemad eesmärgid ning tervendab meie jagunemised.
On aeg tuletada meelde vana tarkus, mida meie sõdurid kunagi ei unusta: pole vahet, kas oleme mustad, pruunid või valged – me kõik valame ühtsama punast patrioodiverd, naudime samu imetabaseid vabadusi ning anname au samale suurepärasele Ameerika lipule.
Ning sündigu laps kas Detroiti linnarägastikus või Nebraska tuulest räsitud tasandikel, vaatavad nad üles samasse öötaevasse, nende südant täidavad samad unistused ning neile annab elusädeme ükssama kõikvõimas looja.
Nii kuulgu mu sõnu kõik ameeriklased kõikides nii lähedastes kui kaugetes, nii väikestes kui suurtes linnades, mäeahelikust mäeahelikuni, ookeanist ookeanini:
Teid ei jäeta enam kunagi tähelepanuta.
Teie hääled, teie lootused ja teie unistused määravad meie Ameerika saatuse. Ning teie vaprus, headus ja armastus jääb meid alatiseks sel teel juhtima.
Koos muudame Ameerika taas tugevaks.
Muudame Ameerika taas jõukaks.
Muudame Ameerika taas uhkeks.
Muudame Ameerika taas turvaliseks.
Ning, jah, koos muudame Ameerika taas suureks. Tänan teid, jumal õnnistagu teid ja jumal õnnistagu Ameerikat.
