Saatele “Välisilm” pika intervjuu andnud USA suursaadik Eestis James D. Melville kinnitas, et ei ole alust arvamusel, et Venemaaga Süüria küsimustes koostööd tehes loobutakse toetamast näiteks Ukraina iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust.
Esiteks, räägime Wikileaksi mõjust. Meie Postimees vahendas mitu aastat tagasi, et USA-l on päris hea arusaamine Eestis toimuvast. Kuidas praegu seis on?
Olen siin olnud vaid 5 nädalat. Kui meil on hea tunne Eesti suhtes, siis seepärast, et meil on avatud ja hea suhe. Ligipääs Eesti valitsusele ja arvamusliidritele on olnud ülisuur. Liitlaste ja sõpradena jagame väärtusi, meie põhimõtted on samad. Meie eesmärgid on lähedalt joondunud. Seega on suhe väga hea ja kindel, millel ehitada viljakat sõprust.
Vahel kriitikud ütlevad, et Eesti on peaaegu üks USA osariike. Nõustuste hinnanguga?
Olin praeguse ja eelmise missiooni vahel USA-s 28 osariigis, sõitsin 22 000 kilomeetrit ning ütlesin, et ei, Eesti on väga erinev mitmest USA osariigist. Kuid meil on väga hea sõprus, mis põhineb jagatud väärtustel ja põhimõtetel. On kerge liitlaste ja sõpradena tegeleda teemadega, mis on tähtsad.
Ütlesite, et teil on hea ligipääs meie liidritele, kuid kas te olete suhelnud ka konservatiivse parteiga nagu EKRE. Kas suhtlete ka nendega?
Diplomaadina on protokoll väga tähtis. Olles saabunud enne jõule ja uut aastat, on raske kohtuda inimestega nii kiiresti kui sooviks. Olen alustanud inimestega valitsuses, parlamendis ja ministeeriumites ning pole jõudnud kõikidega suhelda. Aga ootan huviga kohtumist eestlastega, kes on vastutavatel ja juhtivatel kohtadel kõikidest ühiskonna sektoritest.
Eesti julgeolekust rääkides, siis USA on regioonis peamine tagaja. Kas see jätkub?
USA, ja ilmselt ka Euroopa, vaatenurgast on julgeoleku peamine tagaja allianss. Kui vaadata seda niimoodi, siis Euroopa julgeolek ja kõik NATO liikmed on ülimalt tähtsad USA-le ja kõikidele liikmetele, sealhulgas Eestile. Siit vaadates on selge, et Eesti, USA ja ülejäänud NATO asetavad julgeoleku õigele kohale tähtsuse järjekorras.
Aga Läänemere regioon, kas USA vaatab seda kui murettekitavat või rahulikku kohta?
Kogu NATO territoorium on võrdse tähtsusega alliansile. Viimase paari aasta sündmused on ehk kiirendanud tähelepanu eri osadele. Vahemeri on näiteks mitmel põhjusel, sest seal on merevägi. Sündmused on näidanud, et peame natukene kohendama viisi, kuidas vägesid liigutada ja paigutada ning seda oleme ka paar viimast aastat teinud.
Kas näete Venemaad ohuna Eestile ja teistele Balti riikidele?
Eelistan seda vaadata NATO vaatevinklist, sest allianss kaitsva liiduna peab olema valmis igasugusele ohule igale liitlasele. See oli ka president Obama visiidi põhjus 2014. aasta septembris, et kinnitada kõikidele liitlastele, sealhulgas uutele siinpool maailmas, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitse on samaväärne Berliini, Pariisi ja Londoni omaga. See oli tähtis sõnum ja meeldetuletus ükskõik kellele, kes mõtleb allianssi testida. See on kindel ja et see oleks viga.
Aga Ukraina. Kas Ukrainat vaadatakse kui kohta, kus Venemaaga koostööd teha, või on see koht, kus suhted muutusid hapuks?
Ukraina sõltumatus, suveräänsus ja õitseng on väga tähtis põhimõtete kogum ja eelkõige ukrainlastele. Venemaa tegevus Ida-Ukrainas ja Krimmi okupatsioon paiskasid need põhimõtted segamini. Demokraatia ja sõltumatuse tasakaal on häiritud Venemaa tegevusega ning sel olid mõned tõsised tagajärjed.
Praegu tundub, et kõrgel tasemel läbirääkimistel ei öelda, et Venemaa peab Krimmi tagasi andma või et Venemaa peab Donetskist ja Luhanskist välja tõmbama.
Ei nõustu sellega. Kui vaadata sanktsioone, mida taas pikendati, siis Euroopa Liidu ja USA poliitika on sama ning seda seni kuni Minski lepped ja täitmise kava on täielikult ellu viidud venelaste ja nende toetatud separatistide poolt. Sanktsioonid kehtivad kuniks see toimub. Sanktsioonid Krimmi pärast jätkuvad nii kaua, kui okupatsioon kestab.
Kuid siiski on üha vähem tugevaid sõnavõtte Krimmi suhtes.
Suhtumine on selge ja iga kord välja öeldud, kui Ukrainat ja Krimmi arutatakse. Mingeid muudatusi pole. Ma pole nõus küsimuse tagamõttega, kuid sündmused liiguvad edasi. Räägime põgenike voolust, teistest asjadest maailmas nagu ISIS ja Süüria, kuid see ei tähenda, et meie Ukraina suveräänsuse ja sõltumatuse poliitika oleks mingilgi moel muutunud.
Kas Ukrainat nähakse kohta, kus sõda võib uuesti alata?
USA aastakümneid kestnud poliitika on julgustada ja näha Euroopat, mis on terviklik, vaba ja rahus. On sügavalt häiriv, et praegu see nii pole kohas nagu Ukraina. Iga riigi sõltumatus, suveräänsus ja õigus on USA ja ka teiste Euroopa riikide huvides. Tahaksime näha, et Ukrainale antakse võimalus saavutada täielik iseseisvus ja tema territoriaalset terviklikkust austatakse. See on poliitika, mida järgime koos liitlastega nagu Eesti.
Lähme edasi Süüria ja ISIS-ega. Kas see on koht, kus USA ja Venemaa suudavad suurt koostööd teha?
Arvan, et fakt, et välisminister Kerry käis detsembris Moskvas ja et ÜRO julgeolekunõukogu kiitis ühehäälselt heaks kava, kuidas poliitiliste läbirääkimistega edasi minna Süüria sõja lõpetamiseks, on märk, et saame Venemaaga koostööd teha. On mitu näidet, kus see nii on. Iraani tuumakokkulepe on ideaalne näide, kus USA saab koostööd teha liitlastega ehk Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaaga, nagu ka partneritega ehk Venemaa ja Hiinaga.
Välisminister Kerry tegi avalduse, mille kohaselt ei ole al-Assadi lahkumine presidendi kohalt eeltingimuseks sõja lõpetamisel. See on suur samm tagasi, sest aasta tagasi öeldi, et al-Assad peab kohalt lahkuma. Miks?
USA poliitika pole muutunud. Meie seisukoht on, et ta peab lahkuma. Ta on kodusõja põhjuseks. Kui räägime nendest tingimustest, siis läbirääkimiste algus, mis toimuvad loodetavasti selle kuu lõpus, ning kas al-Assad on võimul läbirääkimiste alguses või mitte, pole tähtis lõpptulemust arvestades. Tulemuse osas on USA positsioon selge – al-Assadil pole vaba Süüria tulevikus rolli.
Seega al-Assad saab olla ülemineku perioodi liidrite seas?
Usun, et see on kõneluste üheks punktiks, mis nüüd algavad.
Kui võtame Süüria, Ukraina ja Venemaa, siis kas Süüria ja Ukraina on samas potis, kui räägime suhetest Venemaaga?
Ei ole. On selge, et eristame neid. Ühel pole teisega pistmist. Fakt, et saame Venemaaga koostööd teha eri teemades nagu Iraan, siis pole mingeid sidumisi, vahetamisi. Süüria ja Ukraina on eri teemad ja on ka edaspidi. Me pole huvitatud ühe teisele vahetamisest.
Kerry tegi avalduse pärast Putiniga kohtumist ja ta ütles nii: “Teil oli võimalus rääkida president Obamaga New Yorgis ja ka Pariisis ning te mõlemad lubasite pühenduda suunale, mis tegeleks nii Ukraina kui Süüriaga“. Tundub, et need on seotud kui suhtlete Venemaaga?
Kui suhtleme Venemaa või mõne teise riigiga, siis on meil mitmeid punkte ja teemasid. Ukraina ja Süüria on selles nimekirjas kõige tipus ning on loomulik rääkida, kuid see ei tähenda, et need on seotud või et ühe tulemus mõjutab teisega seotud tulemust.
Kui räägime Süüria sõjast, siis oleme tunnistajateks põgenikele. USA on otsustanud võtta 100 000 põgenikku 2017. aastaks. Miks nii vähe?
President otsustas, et 85 000 võetakse 2016. ja 100 000 2017. aastal vastu. Seega USA on teinud rohkem kui teine üksik riik humanitaarkriisi leevendamiseks. USA on panustanud 4,5 miljardi väärtuses abi humanitaar- ja põgenike kriisi leevendamiseks, eriti Süüria sisepõgenike või Türki, Jordaaniasse, Liibanoni, Egiptusesse ja Iraaki jõudnud põgenike jaoks. Tõde on, et USA on liider põgenike küsimusega tegelemisel ja humanitaarkriisi leevendamisel maailma selles osas.
Põgenikud tulevad endiselt Euroopasse. Meile tuli 1 miljon eelmisel aastal ja ilmselt tuleb sama palju sel aastal, kui talv lõpeb. Kas see on proportsionaalne – USA-s elab umbes 300 miljonit ja Euroopas 500 miljonit inimest ning meie võtame ühe miljoni ja teie umbes 200 000 inimest?
Üks põhjustest, miks põgenikud Euroopasse tulevad, on geograafiline. USA koos partneritega Euroopas ja mujal on aktiivselt läbi rääkinud, milline on parim vastus kriisile. Seepärast korraldab president Obama põgenike tippkohtumise ÜRO peaassamblee kõrval septembris. On mitu kohta läbi aasta, kus arutame Eesti ja teistega, kuidas olukorda paremaks muuta.
President Obama relvakontrolli avaldus eelmisel nädalal. Avaldus tehti pisarais. See on traagiline. Miks teil on vaja nii palju relvi? Miks on see vaat et püha asi, et sul peab olema relv?
Ei nõustu „püha“ kirjeldusega, kuid on fakt, et USA põhiseaduse teine täiendus on tähtis osa õiguste kogumis. Teine osa loost ja sellele president reageeris, on relvavägivald USA-s. Tema poliitika on proovida hoida relvad eemal inimestest, kel on vägivaldsed kavatsused teiste või enda suhtes. Mõistlik ettepanekute kogum, mille ta kavatseb kehtestada, on saanud toetuse paljudelt ameeriklastelt.
Kuid mitte kongressilt?
Kongressil on teatav suhtumine presidendi poliitikasse seoses relvavägivallaga tegelemisel. Nagu president ütles, see on jutuajamine, mis on toimunud mitu aastat ja jätkub. Poliitikat on raske muuta. On mitmeid näiteid, kus tundub, et muutus või parendus on võimatu kuni hetkeni, kus kõik muutub. Presidendi näide LGBT-õigustest on päris hea näide. 20 aastat tagasi oleks väga vähesed ameeriklased arvanud, et see üldse muutub, kuid see juhtus. Väga kiiresti ja põhjalikult juhtus. Arutelu USA-s, mis on parim viis relvavägivallaga tegeleda, jätkub.
Kas teil on relv?
Minul? Ei.
Miks? Te olete ameeriklane. Miks teil pole relva?
Pole sellest kunagi huvitatud olnud. Mul on pereliige, kes tapeti käsirelvaga. Suhtun isiklikult väga negatiivselt relvadesse. Mul pole relva.
Mis peab kongressis muutuma, et Obama ettepanekuid toetataks?
Arutelu poliitilises valdkonnas, ja seda näeb ka presidendivalimistelgi, on väga dünaamiline protsess. Ma ei tea punkti, mil öelda, et nüüd suhtumine või inimene muutub, kuid mõlema poole argumendid on head. Probleem on selge. Enamik ameeriklastest leiab, et on mõttekaid samme, kuidas turvalisem oleks. Olen kindel, et president liigub õiges suunas.
Räägime ka aasta kõrghetkest, presidendivalimistest. Praegu on vaid üks inimene. Donald Trump.
Arvate nii?
Jah, seni pole ükski teine vabariiklastest teinud avaldusi. Neid pole näha nagu ka demokraatide poolel.
Olen poliitiline narkomaan. Ma ei nõustu, et on vaid üks inimene ehk Trump. Ta on telestaar ja ta teab, kuidas tähelepanu võita. Seda on ta edukalt teinud mitu aastat. Seega pole üllatus, et ta on edukas tähelepanu saamisel. Kuid minu teada on vabariiklased alustanud 17 tõsise kandidaadiga – senaatorid, kubernerid, endised senaatorid ja kubernerid – ehk piisavalt kvalifitseeritud inimesed. Oleme endiselt väga varajases staadiumis, ühtki häält pole antud. Peame protsessiga töötama. Olen kindel, et teised võistlejad vabariiklaste seas ei oleks teiega nõus, et on vaid üks inimene. Demokraatide seas on tõesti vaid kolm kandidaati. Seega pole vajadust 17 ühel ajal rääkida ja on lihtsam.
Valimised võidab see, kes suudab meedia tähelepanu võita ja ta on seni parimat tööd teinud?
Ühtki häält pole antud. Kui vaadata eelmisi valimisi, kui meil polnud ametisolevat kandideerimas, siis kolm-neli nädalat enne häälte andmist, ootasid inimesed erinevat tulemust kui see, mis lõpuks tuli.
Seega loodate, et Trump ei võida kandidaadi nimetust?
Ei, lükkan tagasi selle lootuse vihje. Olen väga huvitatud protsessist. Olen kindel, et minu kaaskodanikud otsustavad, kes on parimad kandidaadid novembri valimisteks ja lähikuudel saame teada, kes need on.
Ükskõik, kes võidab, tuleb ka Eestisse?
See oleks minu saadikuks olemise aja suur au, kui ta külastaks seda riiki.
USA suursaadikut küsitles Tarmo Maiberg.
