Suursaadik James D. Melville’i kõne Eesti Rahvuskomiteele Ühendriikides

San Francisco, 5. november, 2016

Aitäh, Marju, tutvustuse eest ja et kutsusid mind komiteele kõnelema. Daamid ja härrad, austatud külalised ja Eesti sõbrad, mul on au olla täna hommikul siin sellise suure hulga Eesti-Ameerika kogukonna  juhtide ja esindajate ees.

Olen olnud Tallinnas ligi aasta ning see on pannud mind hindama kõike, mida Eesti on viimase veerandsajandi jooksul saavutanud. Ma tean ka, et Eesti-Ameerika kogukonnal on olnud selles väga oluline roll, hoides esmalt kogu sünge nõukogude okupatsiooni kestel alal mälestust elujõulisest ja iseseisvast Eesti rahvast ning aidates hiljem, pärast müüride langemist taasluua ja tugevdada sidemeid, mis meie riike nii tihedalt ühendavad.

Olen olnud USA välisteenistuses tegev üle 30 aasta ning töötanud selle aja jooksul palju koos meie heade Euroopa liitlastega, sh Saksamaa ja Suurbritanniaga, kuid suhe Eestiga on varem kogetust erinev. Kaks riiki ei ole küll suuruselt ilmselgelt võrreldavad, kuid see ei piira meie suhet kuidagi. Vastupidi, Eesti ja Ameerika Ühendriigid teevad tihedat koostööd pea kõigis rahvusvahelise tähtsusega küsimustes. Olgu tegemist piirkondliku või ülemaailmse julgeoleku, vabakaubanduse või rahvusvahelise õigusega – kaks riiki mõtlevad siin üsna sarnaselt, kuna me jagame samu põhiväärtusi. See kehtib tegelikult kõigi kolme Balti riigi kohta – meie koostöö tugineb demokraatlikele väärtustele ja inimeste põhiõigustele.

Nagu ameeriklased, nii hindavad ka eestlased vaevaga kätte võideldud vabadust, mõlema ühiskonna alustala, samuti mõistavad nad vajadust vabaduse kaitse järele ja seda mitte üksnes meie riikides, vaid ka kohtades nagu Ukraina, kus inimesed nõuavad neidsamu õigusi ja vabadusi, mida ei survestataks ega mõjutataks kusagilt väljastpoolt. Sellise sõnumi tõi president Obama kaks aastat tagasi Tallinna külastades endaga kaasa ja see kehtib ka tänasel päeval.

Endisel Ida-Saksamaal karjääri alustades ei osanud ma kuidagi oodata, et saan olla tunnistajaks niivõrd põhjapanevatele muutustele, nagu me oleme neid Euroopas näinud. Me olime muidugi oma poliitilises kursis kindlad ning teadsime, et jõukas tulevik on tagatud üksnes terviklikus, vabas ja rahumeelses Euroopas, kuid paistis, et see visioon on veel kaugel ning minu eluajal selleni ei jõuta. Kui vaatan viimasele veerandsajale tagasi, siis oleme käinud selle kõrgelennulise eesmärgi saavutamiseks pika tee. Eestisarnastes riikides saavutatu on kindlasti pöördumatu. Ja ikkagi on tegemist ühe keerulisema ajaga Euroopas pärast teist maailmasõda.

Kui ma vaatan seda USA-Eesti suhete vaatevinklist, siis ütleksin, et järgmise aastakümne jooksul mõjutavad meie omavahelisi suhteid kolm tähtsat asjaolu.

Esiteks on Eesti USA-le tubli liitlane ja partner kahepoolses ja mitmepoolses koostöös EL-is ja NATO-s.

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal rakendas Eesti poliitikaid, mis aitaksid saada võimalikult kiiresti Lääne institutsioonide liikmeks. See tähendas vajalikke, kuid valulikke reforme, mis tagasid liitumise selliste organisatsioonidega nagu WTO, EL, NATO, OSCE ja OECD. Abiks oli ka Soome ja Rootsi taoliste naabrite omamine, kes tegid varajasi investeeringuid ning pakkusid uusi turge kiiresti äralangenud endiste nõukogude vabariikide turgude asemele.

Tänu sellele on Eestist saanud meile tugev partner ja liitlane. Eesti huvid ja väärtused ühtivad meie omadega üllatavalt hästi. Eesti on tõestanud end järjepidevalt pühendunud liitlasena, kes kulutab riigikaitsele enam kui 2% SKT-st, osaleb Iraagi ja Afganistani missioonidel, hiljuti ka EL-i missioonil Malis ja UNIFIL-i missioonil Liibanonis, ning õpetab välja Ukraina eriüksusi.

Samuti jagab Eesti Idapartnerluse riikidega oma edulugusid, sh eesrindlikest e-riigi ning küberjulgeoleku platvormidest. Eesti pühendumine NATO-le on jätnud nii mulle kui ka minu meeskonnale sügava mulje ning ka paljud meie külalised Washingtonist avaldavad sellele kiiresti tunnustust.

Teiseks tähendab Eesti geograafiline asend, et julgeolek on lähemas tulevikus ülekaalukas teema.

Olgem ausad, Venemaa ettearvamatu ja agressiivne käitumine teeb Eestile põhjendatult muret ja mitte üksnes läbielatud nõukogude okupatsiooni tõttu. Minu Eesti vestluskaaslased viitavad sageli 2007. aasta pronkssõduri rahutustele ja küberrünnakutele või 2008. aasta sissetungile Gruusiasse kui pöördepunktile, millest alates on Venemaa võitlused suunatud rohkem riigist väljapoole. Krimmi ja Ukraina juhtum on selle viimased edasiarendused.

Igaühele, kes oskab arvutada, on üsna selge, et Venemaal on kordades rohkem sõjaväelasi kui Balti riikidel ning piirkonnas korraldatud õppused on olnud märksa laiaulatuslikumad ning provokatiivsemad kui NATO eales võimalikuks peaks. Peale selle on Venemaa käitumine näiteks õhuruumi rikkumiste, väljalülitatud transponderitega lendamise või merel aset leidnud juhtumite näol suurendanud õnnetuse ohtu, mis võib viia konflikti eskaleerumiseni selles piirkonnas.

Tajudes muutusi Venemaa suhtumises on Ameerika Ühendriigid ja NATO suurendanud vastutustundlikult oma kohalolekut Eestis ja teistes Balti riikides. USA on roteerinud vägesid, lennukeid ja laevu, et tagada pea pidev kohalolek, mis näitab meie ühemõttelist pühendumist NATO liitlastele. Samuti toetame Eesti riigi kaitsevõime parandamist Euroopa Julgestusalgatuse kaudu, seda nii keskpolügooni kui ka Ämari lennubaasi taristu täiustamisel, samuti varustuse suurendamisel, tarnides näiteks 33 miljoni dollari eest Javelini tankitõrjerakette. Kahepoolne koostöö jätkub ka edaspidi, kui NATO suurendab Suurbritannia juhtimisel vägede kohalolekut Eestis.

Nagu ütles president Obama oma Tallinna visiidil „ei ole vanu ega uusi liikmeid, noorem- ega vanempartnereid – on üksnes NATO liitlased, nii lihtne see ongi. Me kaitseme iga viimse kui liitlase territoriaalset terviklikkust.” See paistab selgelt välja iga kord, kui korraldame Eestis õhu-, maa- või mereväeõppusi, aga muidugi ka USA vägede pidevast kohalolekust Tapal.

Venemaa tegevus on pannud kahtlema kõiges, mille poole oleme alates teise maailmasõja lõpust püüelnud ning Eesti seisab nendes heitlustes eesliinil. Mistahes ebalused või destabiliseerimine ohustaksid lainetusefekti tagajärjel otseselt Ameerika Ühendriikide huve ja heaolu.

Kolmandaks võtan Tallinnas veedetud ajast kaasa selle, kuidas Eesti võime teha uuendusi ja kohanduda on taganud riigile edu digitaalmajanduses.

Eesti e-riik tõuseb ülejäänud Euroopast selgelt esile – pea kõik riigi pakutavad teenused on kodanikele e-riigi ühendatud platvormi kaudu veebipõhiselt kättesaadavad. Võibolla teate, et ka minust sai hiljuti Eesti e-resident. Peale selle, et Eesti e-riigi kogemus on õppetunniks teistele riikidele, sh Ameerika Ühendriikidele, on see ka nõudnud e-teenustele tuginevalt riigilt võimekuse suurendamist nende teenuste turvalisuse tagamiseks. Eesti võttis 2007. aasta küberrünnakutest kiiresti õppust ning on teistele eeskujuks e-teenuste kaitsmiseks vajalike riiklike küberjulgeoleku strateegiate, infrastruktuuri ja tehnoloogiate arendamisel.

Ka meie kasutame neid julgeolekusektori uuendusi ära. Alates küberpartnerluse lepingu allkirjastamisest Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel 2013. aasta detsembris on sellealane koostöö riikide vahel märkimisväärselt tihenenud. Meie saatkonna küberjulgeoleku meeskond, kuhu kuuluvad välis- ja kaitseministeeriumi, FBI ja salateenistuse esindajad, töötavad suure hulga küberalgatuste kallal. Kaitseminister Ash Carter möönas eelmise aasta juunis NATO küberkaitsekoostöö keskuse külastamise ajal kaitseministri ja sealsete ametnikega kohtudes, et küberkaitse on oluline, ning see moodustabki ühe osa pea kõigist kõrgetasemelistest koostööprojektidest USA ja Eesti vahel nii Tallinnas kui ka Washingtonis.

Nii nagu Eesti, mõistab ka USA, et digitehnoloogiad on tänapäeval majanduskasvu ning konkurentsivõime seisukohast üha olulisemad. Jagame sama arvamust, et andmete vaba liikumine on innovatsiooni eeldus. Loodame, et volinik Andrus Ansipi juhitav Euroopa digitaalne ühisturg laieneb üleatlandiliseks kaubanduseks ning digitaalseks ühismajanduseks.

Loomulikult on meil hea meel näha, et USA ja Eesti erasektorid teevad järjest enam koostööd. Pisike Eesti on endast paljudele meie kandi riskikapitalistidele märku andnud. Paar nädalat tagasi juhtis Draper Associates 2,6 miljoni dollarilist investeerimisvooru Eesti start-up-ettevõttesse Funderbeam, mis on tulnud turule idufirmade veebipõhise investeerimisplatvormiga. Paljud kõrgtehnoloogiaettevõtted, kes on saanud USA-st rahalist toetust, on avanud Ameerikas kontorid, säilitades Eestis olulised töökohad. Näeme, kuidas niisugune lumepalliefekt aitab pidada mõlemal pool Atlandi ookeani ülal tipptasemel töökohti.

Selleks et Eesti majandust veelgi laiemalt mõjutada, peab ettevõtlusvaim ja tehnoloogia omaksvõtt jõudma riigi igasse nurka, sh traditsioonilistesse tootmis- ja tööstusettevõtetesse. Meie saatkond on pühendunud Eesti valituse toetamisele selles küsimuses.

Muidugi on Eestis mitmeid sisemisi probleeme, mida valitsus koos kõigi oma toetajatega püüab lahendada. Eesti-Ameerika kogukond saab siinkohal kindlasti kaasa aidata.

Olen saanud kogu riigis ringi reisida ja erinevaid kogukondi külastada ning on fakt, et areng on olnud ebaühtlane ja et heaolu on jaotunud ebavõrdselt. See on väga-väga paljude kogukondade probleem nii mandril kui ka saartel, kuid eriti ompärasel moel Ida-Virumaal sealse etnilise segregatsiooni ja eraldatuse tõttu. Kui võtta arvesse Venemaa tõotust kaitsta oma välismaal elavaid kaasmaalasi ja pidevaid jõupingutusi kogukondade lõhestamiseks, siis on tegemist ka ainulaadse julgeolekuohuga Eesti riigi institutsioonidele.

Vastukaaluks oleme teinud Eesti haridusasutuste, valitsusväliste organisatsioonide ja teiste sarnaste vaadetega partneritega võimalikult palju koostööd, et kutsuda ellu nii palju oskustepõhiseid programme kui võimalik, keskendudes esmajärjekorras inglise keele õppele, ettevõtlusele, teadusele ja tehnoloogiale ning kodanikuaktiivsusele ja juhtimisoskustele, et jagada noortega vastutust, kui nad kujundavad oma edukat tulevikku Eestis ja Euroopas.

Ma olen Ida-Virumaa suhtes optimistlik, ma ei vaata sellele kui ühele paljudest Euroopa piirkondadest, mille ajalugu takistab edasist arengut. Vastupidi. Ma näen, kogukonnad ja inimesed teevad koostööd, kui neile selleks võimalus antakse.

Minu esimene aasta Eestis on olnud uskumatu. Üks suursaadiku töö lisahüvesid on see, et mind kutsutakse Eesti mitmekesisest kultuurist osa saama. Mul on olnud võimalus kuulata Viljandi folgil rahvamuusikat,  vaadata 5000 tantsijaga Naiste tensupidu Jõgeval ja nautida Saaremaal Eesti toidu festivalil kohalikku kööki, kõneleda paljudes koolides, külastada Ukraina ja Vene kultuurikeskusi ning kohtuda 15 maakonna praeguste ja tulevaste juhtidega.

Üks meeldejäävamaid kogemusi Eestis on mul olnud osa võtta Eesti Rahva Muuseumi uue maja avamise pidustustest septembri lõpus.  See oli märgilise tähendusega rahvuslik üritus, mis oli president Ilvese üks viimaseid ametlikke esinemisi tema presidendi ametiaja jooksul. Kindlasti teate selle hoone lugu ja sümboolset tähendust eesti rahva jaoks. See uus maja on vaieldamatult üks arhitektuuri pärle ning kutsun teid kõiki üles külastama, kogema, mõistma ja avastama  seda ajaloolist saavutust.

Kokkuvõtteks võib öelda, et minu järgmise kahe Eesti tööaasta peateemad on järgmised: Eesti kui kaljukindel partner olukorras, kus me peame tõrjuma Venemaa üha kasvavat sõjakust. Eesti kui innovaator, kes aitab nii Euroopal kui ka ülejäänud maailmal digiajastust maksimumi võtta. Ameerika Ühendriigid jäävad Eesti lähimaks partneriks ja sõbraks igal juhul. Aitäh!