President Donald J. Trumpi kõne olukorrast riigis

 

Väljaandmise kuupäev: 30. jaanuar 2018

Märkused edastamiseks

AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE KONGRESSILE:

Härra spiiker, härra asepresident, kongressi liikmed, Ameerika Ühendriikide esileedi ja minu kaaskodanikud:

Vähem kui aasta on möödunud hetkest, mil esinesin siin poodiumil, siin suurejoonelises saalis esimest korda ja kõnelesin Ameerika rahva nimel, et puudutada nende muresid, lootusi ja unistusi. Meie uus valitsus asus juba samal õhtul kiirelt tegutsema. Uus optimismilaine oli juba kandumas üle kogu maa.

Sellest hetkest saadik on meil olnud selge visioon ja õiglane eesmärk – muuta Ameerika kõigi ameeriklaste jaoks taas suurepäraseks.

Möödunud aasta vältel oleme olnud edukad ja saavutanud palju. Oleme seisnud vastamisi ootuspäraste katsumuste ja ka väljakutsetega, mida poleks kunagi osanud ettegi kujutada. Oleme nautinud võidu joovastust ja häda viletsust. Oleme üle elanud üleujutusi, tulekahjusid ja torme. Kuid kõigele sellele vaatamata oleme märganud Ameerika hinge ilu ja terastugevat tahet.

Iga katsumus on sünnitanud uusi kangelasi, kes meenutavad meile, kes me oleme, ja näitavad, kelleks võime saada.

Nägime „Cajun Navy” vabatahtlikke, kes tormasid pärast laastavat orkaani kalastuspaatidega inimesi päästma.

Nägime võõraid, kes olid üksteisele kilbiks kuulirahe eest Las Vegase tulistamisel.

Kuulsime lugusid ameeriklastest, nagu rannakaitse nooremohvitser Ashlee Leppert, kes on täna siin rõdul koos Melaniaga. Ashlee oli ühel esimestest helikopteritest, mis maandus õnnetuskohta Houstonis orkaani Harvey ajal. Trotsides 18 tundi tuult ja vihma, aitas Ashlee elektriliinidele ja sügavale veele vaatamata säästa rohkem kui 40 inimelu. Aitäh sulle, Ashlee.

Kuulsime lugusid ameeriklastest, nagu tuletõrjuja David Dahlberg. Ka tema on täna meiega. David seisis silmitsi laustulega, et päästa peaaegu 60 last, kes olid metsatulekahjude tõttu lõksus suvelaagris Californias.

Kõik, kes te olete Texases, Floridas, Louisianas, Puerto Ricos, Neitsisaartel, Californias ja kõikjal mujal toimunud sündmustest ikka veel taastumas – me oleme teiega, me armastame teid ja me saame koos hakkama.

Mõned möödunud aasta rasked katsumused puudutasid siin ruumis viibijaid väga isiklikult. Täna on meiega mõned julgeimad inimesed, kes on siin majas kunagi teeninud – mees, kes sai kuulist haavata ja peaaegu hukkus, kuid naasis kolme ja poole kuu pärast tööle: legendaarne Louisiana kongresmen Steve Scalise.

Oleme ülimalt tänulikud kapitooliumi politseinikele, Alexandria politseile ning doktoritele, õdedele ja parameedikutele, kes päästsid tema ja paljude teiste siin ruumis viibijate elu.

Selle hirmsa tulistamise järel ei tulnud me kokku mitte vabariiklaste või demokraatidena, vaid rahva esindajatena. Kuid ainult tragöödiate ajal ühinemisest ei piisa. Kutsun teid lahti ütlema oma erimeelsustest, otsima ühist keelt ja ühinema, et seista inimeste eest, keda meid teenima on valitud.

Viimase aasta jooksul on maailmas kinnitust leidnud vaid see, mida me juba teadsime: mitte ükski teine rahvas Maal ei ole nii kartmatu, julge või kindlameelne kui ameeriklased. Kui peame ületama mägesid, siis teeme seda. Kui seisame silmitsi piiridega, siis ületame need. Kui meid ootab ees mõni proovikivi, siis tegeleme sellega. Kui meid ootavad võimalused, siis haarame neist kinni.

Seega tunnistagem täna esmalt, et meie riigi seis on kindel, sest meie inimesed on tugevad.

Üheskoos ehitame turvalise, tugeva ja uhke Ameerika.

Valimistest saadik oleme loonud 2,4 miljonit uut töökohta, ainuüksi 200 000 neist tootmisvaldkonnas. Pärast aastaid kestnud paigalseisu on lõpuks hakanud kasvama ka palgad.

Töötushüvitiste taotluste arv on viimase 45 aasta madalaimal tasemel. Afroameeriklaste nagu ka Hispaania päritolu ameeriklaste töötuse määr on ajaloo väikseim.

Väikeettevõtete loomine on erakordselt levinud. Aktsiaturud on purustanud ühe rekordi teise järel, suurendades oma väärtust 8 triljoni dollari võrra. See on ameeriklaste 401k fondide, pensionifondide ja õppe rahastamise seisukohast väga hea uudis.

Ja nagu ma lubasin 11 kuud tagasi siin samal poodiumil seistes, viisime läbi USA ajaloo suurimad maksukärped ja -reformid.

Ulatuslikud maksukärped on olnud suur leevendus keskklassile ja väikeettevõtetele.

Töökate ameeriklaste maksumäärade vähendamiseks suurendasime standardset maksusoodustust peaaegu kaks korda. Nüüdseks on abielupaari esimene teenitud 24 000 dollarit täiesti maksuvaba. Samuti kahekordistasime laste maksukrediiti.

Tavapärase neljaliikmelise perekonna puhul, kes teenib aastas 75 000 dollarit, vähendatakse makse 2000 dollari võrra, seega kahaneb nende maksusumma poole võrra.

Tänavune aprill on viimane kord esitada makse vana, ebatõhusa süsteemi järgi ning miljonite ameeriklaste maksukoormus väheneb alates järgmisest kuust.

Kaotasime erakordselt ebaõiglase maksu, mis mõjutas eriti rängalt vähem kui 50 000 dollarit teenivaid ameeriklasi ja sundis neid maksma suuri trahve lihtsalt seepärast, et nad ei saanud endale lubada riiklikku ravikindlustust. Tühistasime ObamaCare’i keskse elemendi – seadusega ettenähtud trahv on nüüdseks kaotatud.

Langetasime ettevõtte tulumaksu 35 protsendilt 21 protsendini, et USA ettevõtted saaksid edukalt konkureerida muu maailmaga ja sellest võita. Ainuüksi nende muudatuste toel peaksid keskmise pere sissetulekud suurenema rohkem kui 4000 dollari võrra.

Suur maksukärbe on ellu viidud ka väikeettevõtete puhul, kellele kehtiv maksumäär on nüüd 20 protsenti.

Täna on siin meiega Steve Staub ja Sandy Keplinger Ohio väikeettevõttest Staub Manifacturing. Nende jaoks oli möödunud aasta kõigi 20 tegutsemisaasta seas parim. Tänu maksureformile on neil võimalik tõsta palku, värvata täiendavad 14 inimest ja laieneda kõrvalasuvasse hoonesse.

Täna on meiega ka üks Staubi töötajatest, Corey Adams. Corey on ehtameerikalik töötaja. Ta teenis endale elatist keskkooli jooksul, kaotas 2008. aasta majandussurutise ajal töö ja leidis selle hiljem Staubis, kus õppis keevitajaks. Nagu paljud teised töökad ameeriklased, kavatseb Corey maksukärbetest saadava tulu investeerida uude elamisse ja oma kahe tütre haridusse. Õnnitlegem Coreyt üheskoos.

Maksukärbete tegemise hetkest on võitnud juba ligikaudu kolm miljardit töötajat, kellest paljude puhul ulatub kätte jäänud summa tuhandetesse dollaritesse. Apple teatas hiljuti oma plaanidest investeerida USAsse 350 miljardit dollarit ja palgata täiendavad 20 000 töötajat.

See on USA jaoks uus hetk. Pole olnud paremat aega oma american dream’i elamiseks.

Seega pöördun iga ameeriklase poole, kes jälgib meid kodus televiisorist – pole oluline, kus sa oled käinud või kust sa pärit oled – see on sinu hetk. Kui oled töökas, kui usud endasse ja USAsse, siis pole su unistustel piire, sa võid saada kelleks iganes soovid, ja koos suudame saavutada mida tahes.

Soovin täna rääkida meie ja meie rahvuse tulevikust. Meie kõik, meeskonna, ühe rahva ja Ameerika perekonnana.

Meil kõigil on ühine kodu, süda, saatus ja uhke Ameerika lipp.

Koos anname uue tähenduse „Ameerika teele”.

Ühendriikides teame, et Ameerika elu kese peitub usus ja perekonnas, mitte valitsuses ega bürokraatias. Meie moto on „Usume Jumalasse”.

Me hoiame oma politseid, sõjaväge ja suurepäraseid veterane au sees kangelastena, kes väärivad meie täielikku ja kõikumatut toetust.

Täna on siin meiega Preston Sharp, 12-aastane noormees Reddingist, Californiast, kes märkas, et veteranide hauad ei olnud sõjaveteranide mälestuspäeval lippudega kaunistatud. Ta otsustas olukorda muuta ja pani aluse liikumisele, mis on meie kangelaste haudadele viinud 40 000 lippu. Preston: oled teinud suurepärase töö.

Noored patrioodid, nagu Preston, tuletavad meile kõigile meelde meie kodanikukohuseid ameeriklastena. Prestoni kummardus meie riiki teeninud kodanikele tuletab meile meelde, miks me oma lippu austame, miks asetame oma käed südamele ustavusvande andmiseks ja miks me peame oma rahvushümni oluliseks.

Ameeriklased armastavad oma riiki. Samuti väärivad nad valitsust, mis pakub neile vastu sama palju armastust ja ustavust.

Möödunud aastal seadsime eesmärgiks taastada kodanike ja valitsuse vahelise usalduse.

Koostöös senatiga nimetame ametisse kohtunikke, kes tõlgendavad põhiseadust algsel, kirjapandud kujul; sealhulgas oleme nimetanud ametisse uue, suurepärase ülemkohtu koosseisu ja rohkem ringkonnakohtunikke kui ükski varasem valitsus meie riigi ajaloos.

Me kaitseme põhiseaduse teist täiendust ja oleme võtnud ajaloolisi meetmeid usuvabaduse kaitseks.

Me teenime oma julgeid sõjaveterane, tagades neile seejuures valiku tervishoiuküsimustes. Möödunud aastal võttis kongress vastu ja mina allkirjastasin murrangulise veteranide ministeeriumi aruandekohustuse seaduse. Selle vastuvõtmisest saadik on minu valitsus vabastanud ametist enam kui 1500 veteranide ameti töötajat, kes ei ole suutnud tagada meie veteranidele hoolitsust, mida nad väärivad. Samuti värbame uusi talente, kes hoolivad veteranidest sama palju kui meie.

Ma ei peatu enne, kui meie veteranide eest hoolitsetakse korralikult; lubasin seda neile juba seda suurt teekonda alustades.

Vastutust ja lugupidamist väärivad kõik ameeriklased ning seda me neile ka pakume. Seega kutsun täna kongressi üles volitama iga valitsusesekretäri heade töötajate autasustamiseks ja selliste valitsuse töötajate ametist vabastamiseks, kes ei õigusta endile osutatud avalikku usaldust või veavad alt USA kodanikke.

Selleks, et muuta Washington vastutavaks, oleme oma esimese aasta jooksul kaotanud rohkem regulatsioone kui ükski teine valitsus ajaloos.

Oleme lõpetanud sõja USA energeetika- ja söetööstuse vastu. Nüüd saame eksportida energiat ka mujale maailma.

Detroidis peatasin ma USA autotööstuse töötajaid ebasoodsasse olukorda seadvate valitsusmandaatide kehtivuse, et Motor City autotööstus saaks taas õitsele puhkeda.

Paljud autotööstuse ettevõtted on selle tagajärjel USAsse tehaseid ehitamas ja neid laiendamas – see on midagi, mida pole juhtunud juba aastakümneid. Chrysler on kolimas suurt tehast Mehhikost Michigani ning Toyota ja Mazda on avamas tehaseid Alabamas. Peagi avatakse uued tehased kõikjal üle riigi. Need on ameeriklaste jaoks harjumatud uudised – pika ajal jooksul ettevõtted ja töökohad pigem lahkusid Ühendriikidest. Kuid nüüd tulevad need tagasi.

Iga päev leiavad aset erakordselt põnevad arengud.

Kiirendamaks ligipääsu olulistele ravimitele ja taskukohastele koopiaravimitele, kiitis FDA möödunud aastal heaks rohkem uusi ja koopiaravimeid ning meditsiiniseadmeid kui kunagi varem.

Samuti usume, et ravimatult haigetel patsientidel peaks olema ligipääs eksperimentaalsetele ravimeetoditele, mis võivad päästa nende elu.

Ravimatult haiged ei peaks ravi saamiseks sõitma riigist riiki – soovin anda neile võimaluse raviks siin samas, meie kõigi kodus. On aeg, et kongress annaks nendele imetlusväärsetele ameeriklastele võimaluse vähemalt proovida.

Üks minu suuremaid prioriteete on vähendada retseptiravimite hinda. Paljudes riikides maksavad sellised ravimid oluliselt vähem kui Ameerika Ühendriikides. Seega olen seadnud kõrgete ravimihindadega kaasneva ebaõigluse vähendamise üheks oma suurimaks prioriteediks. Hinnad langevad.

Ameerika Ühendriigid on viimaks pööranud uue lehekülje ebaõiglaste kaubandustehingute ajaloos, mille ohvriks langes meie majanduslik heaolu ning mis viisid riigist välja ettevõtted, töökohad ja meie rahva rikkuse.
Majandusliku allaandmise ajastu on läbi.

Nüüdsest eeldame, et kaubandussuhted on õiglased ja vastastikku kasutoovad.

Tegeleme kehvade kaubandustehingutega ja peame läbirääkimisi uute alustamiseks.

Samuti kaitseme oma kaubandusreeglite jõustamisega USA töötajaid ja intellektuaalomandit.

Oma tööstusharusid uuesti üles ehitades on ka aeg ehitada taas üles meie lagunev taristu.

Ameerika Ühendriigid on ehitajate riik. Ehitasime Empire State Buildingu üles kõigest ühe aastaga – kas pole häbiväärne, et nüüd võib loa saamine isegi lihtsa tee ehitamiseks võtta kuni 10 aastat?

Ma palun mõlemal erakonnal tulla kokku ning tagada meile ohutu, kiire, usaldusväärne ja kaasaegne infrastruktuur, mida vajavad nii meie majandus kui ka inimesed.

Täna õhtul esitan kongressile seaduseelnõu ettepaneku, millega tagada vähemalt 1,5 miljardi dollari suurune eelarve uute, vajalike infrastruktuuriinvesteeringute rahastamiseks.

Iga dollar tuleb kulutada mõistlikult koos riigi ja kohalike valitsustega ning kaasata seal, kus kohane, ka erasektori investeeringuid, et lahendada puuduliku infrastruktuuri probleem jäädavalt.

Iga seaduseelnõuga tuleb sujuvamaks muuta ka lubade väljastamise ja heakskiitmise protsess, tagades lubade väljastamise vähem kui kahe või isegi ühe aasta jooksul.

Koos võime taastada oma ehituspärandi. Ehitame uusi, imelisi teid, sildu, kiirteid, raudteid ja veeteid üle kogu maa. Teeme seda Ameerika südame, käte ja kruusaga.

Soovime, et iga ameeriklane tunneks raske päevatööga kaasnevat väärikust. Soovime, et iga laps tunneks end oma kodus öösel ohutult. Samuti soovime, et iga kodanik tunneks uhkust maa üle, mida me kõik armastame.

Suudame oma kodanikud sotsiaalhoolekandest välja tirida ja anda neile tööd, pakkuda neile sõltuvuse asemel sõltumatust ja vaesuse asemel küllust.

Kuna maksukärbete abil luuakse uusi töökohti, investeerime tööjõu arengusse ja tööjõu koolitamisse. Avame suurepäraseid kutsekoole, et tulevased töötajad õpiksid oma kunsti ja saavutaksid täie potentsiaali. Samuti toetame töötavaid perekondi tasustatud lapsehoolduspuhkusega.

Kuna Ameerika on taastamas oma jõudu, peab see võimalus laienema kõigile kodanikele. Sel põhjusel seadsime sel aastal eesmärgiks vanglareformid, et anda oma aja ära teeninud vangidele teine võimalus.

Ameerika töötajate ja perekondade huvidele keskenduva immigratsioonipoliitikaga aitame ka vaesunud kogukondi, eelkõige sisserändajaid.

Aastakümneid on avatud piirid võimaldanud narkootikumidel ja jõukudel tungida meie kõige haavatavamatesse kogukondadesse. Avatud piirid on võimaldanud miljonitel madalapalgalistel töötajatel võistelda töökohtade ja palkade eest kõige vaesemate ameeriklastega. Kõige traagilisem on, et see on nõudnud ka palju süütuid elusid.

Täna on siin kaks isa ja kaks ema: Evelyn Rodriguez, Freddy Cuevas, Elizabeth Alvarado ja Robert Mickens. Nende kaks teismelist tütart – Kayla Cuevas ja Nisa Mickens – olid lähedased sõbrad ning elasid Long Islandil. Kuid 2016. aasta septembris, Nisa 16. sünnipäeval, ei jõudnud neist kumbki koju. Need kaks imearmast tüdrukut langesid julma mõrva ohvriks jalutuskäigul nende endi kodulinnas. Kayla ja Nisa mõrvas süüdistatakse kuut liiget halastamatust jõugust MS-13. Paljud selle jõugu liikmetest kasutasid ära lünki seadustes, mis võimaldasid riiki siseneda saatjata alaealistel välismaalastel, kellest paljud sattusid keskkooli, kus käisid ka Kayla ja Nisa.

Evelyn, Elizabeth, Freddy ja Robert: kõik siin ruumis viibijad palvetavad teie eest täna. Kogu Ameerika leinab koos teiega. Ning 320 miljonit südant on murtud. Me ei suuda ette kujutada teie kurbust, kuid saame teha kõik endast oleneva, et teised perekonnad ei peaks kunagi sellist valu kannatama.

Täna õhtul kutsun kongressi üles sulgema viimaks ometi ohtlikud lüngad seadustes, mis võimaldasid jõugul MS-13 ja teistel kurjategijatel meie riiki siseneda. Esitasime uue seaduseelnõu, millega teeme korda oma immigratsiooniseadused, ning toetame ICE ja piirivalvetöötajaid, et midagi sellist enam kunagi ei juhtuks.

Ameerika Ühendriigid on kaastundlik riik. Oleme uhked, et teeme rohkem kui ükski teine riik, et aidata vaeseid, hädasolijaid ja ebasoodsas olukorras olevaid inimesi üle kogu maailma. Minu suurim lojaalsus, kaastunne ja pidev mure USA presidendina kuulub aga siiski Ameerika lastele, puudustkannatavatele töötajatele ja vähehoolitsetud kogukondadele. Soovin, et meie noorsugu saavutaks tulevikus palju. Soovin, et vaestel oleks võimalik vaesusest väljuda.

Seega teen täna üleskutse mõlema erakonna, demokraatide ja vabariiklaste koostööle, et kaitsta oma kodanikke olenemata nende taustast, etnilisest kuuluvusest, religioonist ja usutunnistusest. Minu ja iga valitud ametniku püha kohus siin ruumis on kaitsta ameeriklasi – kaitsta nende ohutust, perekondi, kogukondi ja nende õigust ameerika unistusele, sest – ka ameeriklased on unistajad.

Täna on siin meiega üks juhtivaid isikuid jõupingutustes meie riigi kaitsel: sisejulgeoleku juurdluste ameti eriagent Celestino Martinez ehk CJ. CJ töötas enne ICE agendiks hakkamist 15 aastat õhuväes ning on viimased 15 aastat võidelnud jõuguvägivallaga ja kõrvaldanud tänavailt ohtlikke kurjategijaid. Ühel hetkel tellisid MS-13 liidrid CJ mõrva. Kuid CJ ei allunud ähvardustele ega lasknud end hirmutada. Möödunud mais juhtis ta operatsiooni jõuguliikmete tabamiseks Long Islandil. Tema meeskond arreteeris ligi 400 jõuguliiget, sh 220 MS-13 liiget.

CJ: hea töö. Kutsun kongressi üles teile abivägesid saatma.

Järgnevatel nädalatel hääletavad alamkoda ja senat immigratsioonireformi paketi üle.

Viimastel kuudel on valitsus kohtunud sageli nii demokraatide kui ka vabariiklastega, et läheneda immigratsioonireformile erakondade üleselt. Nende kohtumiste alusel esitasime kongressile üksikasjaliku ettepaneku, mida toetaksid õiglase kompromissina mõlemad erakonnad – kava, kus ei domineeri kummagi erakonna huvid ja millega tagatakse kriitilised reformid, mida riik vajab.

Meie plaani neli sammast on järgmised:

Raamistiku esimese sambaga võimaldatakse heldelt kodakondsus 1,8 miljonile ebaseaduslikule sisserändajale, kes tulid koos vanematega USAsse lapseeas – see arv on ligikaudu kolm korda suurem kui eelmise valitsuse puhul. Meie plaani kohaselt on võimalik USA kodanikeks saada inimestel, kes vastavad hariduslikele ja töönõuetele ning kes näitavad üles moraalset palet.

Teise tugisambaga tagatakse piirikaitse. See tähendab müüri ehitamist lõunapiiri juurde ja rohkem CJ-sarnaste kangelaste palkamist, et tagada meie kogukondade ohutus. Väga oluline on, et meie plaaniga kaotatakse ära lüngad seadustes, mida kasutavad meie riiki sisenemiseks ära kurjategijad ja terroristid, ning lõpetatakse ohtlik catch and release-poliitika.

Kolmanda sambaga lõpetatakse viisaloterii, programm, millega jagatakse laiali rohelisi kaarte sisserändajate oskusi, teeneid või meie rahva ohutust arvestamata. On aeg minna üle teenetepõhisele immigratsioonisüsteemile, millega võetakse vastu inimesed, kellel on sobiv kvalifikatsioon, kes tahavad töötada ja meie ühiskonda panustada ning kes armastavad ja austavad meie riiki.

Neljanda ja viimase sambaga kaitstakse ahelrände lõpetamisega tuumperekonda. Praeguses katkises süsteemis võib ühele sisserändajale järgneda riiki pea lõputult kaugeid sugulasi. Oma plaanis keskendume vahetule perekonnale, piiritledes sisserände abikaasade ja väikelastega. See elutähtis reform on vajalik nii majanduse kui ka meie julgeoleku ja tuleviku seisukohast.

Möödunud nädalatel aset leidnud kaks terrorirünnakut New Yorgis said võimalikuks viisaloterii ja ahelrände tõttu. Terrorismi ajastul kaasneb kõnealuste programmidega risk, mida me ei saa endale enam lubada.
Kätte on jõudnud aeg muuta aegunud immigratsioonireegleid ja tuua immigratsioonisüsteem viimaks 21. sajandisse.

Need neli sammast esindavad keskteed, kompromissi, millega tagatakse ohutu, kaasaegne ja seaduslik immigratsioonisüsteem.

Washingtonis on püütud probleemi lahendada juba üle 30 aasta, aga senimaani edutult. Kongress võib olla see, kus lõpuks leitakse ka lahendus.

Kõige olulisem on, et nelja samba abil oleks võimalik anda välja seadusi kooskõlas minu raudse lubadusega allkirjastada vaid selliseid seadusi, mis seavad esikohale Ameerika huvid. Seega ühineme, jätame kõrvale poliitika ja teeme oma töö ära.

Need reformid toetavad ka meie püüdeid opioidisõltuvuse ja narkokriiside lahendamisel.

2016. aastal hukkus üledooside tõttu 64 000 ameeriklast. 174 surma päevas. Seitse tunnis. Edu tagamiseks selle ulatusliku probleemiga tegelemisel peame võtma narkodiilerite suhtes oluliselt rangema hoiaku.

Minu valitsus on pühendunud võitlusele uimastiepideemiaga ja abivajajate ravile. See võitlus saab olema pikk ja raske, kuid nagu ameeriklastele kombeks, lõpuks me võidame.

Nagu siin täna nägime, toovad suurimad katsumused ameeriklastes esile kõige parema.

Seda tõde ilmestab väga hästi Holetsite perekonna lugu New Mexicos. Ryan Holets on 27-aastane politseinik, kes töötab Albuquerque’i politseijaoskonnas. Ta on täna siin koos oma naise Rebeccaga. Möödunud aastal oli Ryan patrullimas, kui nägi kodutut heroiini süstima valmistuvat rasedat naist. Kui Ryan talle teatas, et ta kahjustab sellega oma sündimata last, hakkas naine nutma. Naine ütles, et ei tea, kelle poole pöörduda, kuid soovib väga, et ta laps leiaks ohutu kodu.

Sellel hetkel kuulis Ryan jumalat lausumas: „Sa teed seda, sest see on sinu võimuses.” Ryan võttis välja pildi oma naisest ja nende neljast lapsest. Seejärel läks ta koju ja rääkist loost oma abikaasale Rebeccale. Naine oli kohe nõus lapse adopteerima. Holetsid panid lapse nimeks Hope.

Ryan ja Rebecca: teis elab meie rahva headus. Aitäh teile ja õnnitlused.

Ehitades Ameerika tugevust ja kindlust kodus, taastame oma tugevuse ja maine ka mujal.

Üle kogu maailma astume me vastu paariariikidele, terrorirühmitustele ja rivaalidele, nagu Hiina ja Venemaa, kes esitavad väljakutse meie huvidele, majandusele ja väärtustele. Sellistele ohtudele vastu astudes teame, et nõrkus on kindlaim tee konfliktini ja et võitmatu jõud on parim enesekaitsevahend.

Seepärast kutsun kongressi üles lõpetama see ohtlik riigikaitse eelarve kärpimine ja rahastama meie suurepärast sõjaväge täies ulatuses.

Peame osana meie kaitsest kaasajastama ja uuesti üles ehitama oma tuumaarsenali lootuses, et me ei pea seda kunagi kasutama, aga tehes selle nii võimsaks, et see heidutab iga riigi või kellegi teise mis tahes agressioonikatse. Äkki ühel päeval tulevikus leiab aset see õnnis hetk, mil kõik maailma riigid ühinevad ja loobuvad tuumarelvastusest. Kahjuks ei paista see hetk veel kuskilt.

Eelmisel aastal lubasin koostööd meie liitlastega, et pühkida ISIS maamuna pealt. Aasta hiljem võin uhkusega teatada, et ISISe hävitamiseks loodud koalitsioon on vabastanud peaaegu täielikult maa-alad Iraagis ja Süürias, mida need mõrtsukad kunagi kontrollisid. Siiski ootab meid ees veel palju tööd. Me peame oma võitlust, kuni ISIS on hävitatud.

Meiega on täna siin nooremveebel Justin Peck. Justin ja tema kolleeg veebel Kenton Stacy olid möödunud aasta novembris Raqqa lähedal missioonil puhastamas majasid ISISe paigaldatud lõhkeainetest, et tsiviilelanikud saaksid oma kodudesse naasta.

Elutähtsa haigla teise korruse puhastamisel sai Kenton Stacy aga plahvatuses tõsiselt haavata. Viivitamata sööstis Justin mineeritud hoonesse ja leidis eest raskelt haavatud Kentoni. Justin surus haava kinni ja sisestas hingamisteede avamiseks toru. Seejärel tegi ta maatranspordi ajal 20 minutit järjest kunstlikku elustamist ja tagas kaks tundi kestnud hädaoperatsioonil kunstliku hingamise.

Justini ennastsalgav armastus lahingukaaslase vastu päästis Kenton Stacy elu. Täna taastub Kenton Texases. Raqqa on vabastatud. Justin kannab oma uut pronkstähte, millel täht „V“ osutab vaprusele. Nooremveebel Peck: kogu Ameerika annab sulle au.

Tsiviilhaiglatesse pomme paigaldavad terroristid on halvad inimesed. Kui võimalik, kõrvaldame nad. Kui vajalik, peab meil olema võimalik neid kinni hoida ja neid küsitleda. Kuid üks peab oma selge: terroristid ei ole kõigest kurjategijad. Nad on vaenlase sõdurid, kes tegutsevad väljaspool kõiki seadusi. Ning kui me nad välisriikides tabame, tuleb neid ka terroristidena kohelda.

Minevikus oleme kergemeelselt vabastanud sadu ohtlikke terroriste, et nendega hiljem lahinguväljal uuesti kohtuda – nende seas ISISe liider al-Baghdadi.

Täna pean kinni aga ühest teisest lubadusest. Allkirjastasin just määruse, et sekretär Mattis vaataks üle meie sõjalise kinnipidamispoliitika ja hoiaks jätkuvalt avatuna meie kinnipidamiskeskusi Guantánamo Bays.

Samuti palun kongressil tagada, et meil oleksid võitluses ISISe ja al-Qa’ida vastu kõik vajalikud volitused terroristide kinnipidamiseks olenemata sellest, kus me nad tabame.

Ka meie sõduritel Afganistanis on uued jõukasutamisvolitused. Sarnaselt meie kangelaslikele Afganistani sõduritele ei kammitse ka meie sõjaväge enam kunstlikud tähtajad ja me ei teavita vaenlasi enam oma plaanidest.

Möödunud kuul astusin ka sammu, mida senat toetas ühehäälselt kõigest mõni kuu varem: tunnustasin Jeruusalemma Iisraeli pealinnana.

Vahetult pärast seda hääletasid paljud riigid ÜRO Peaassamblees Ameerika suveräänse õiguse vastu Jeruusalemma tunnustada. Ameerika maksumaksjad saadavad nendele samadele riikidele iga aasta miljardite dollarite väärtuses abi.

Sel põhjusel palun täna kongressil võtta vastu seadus, et aidata tagada olukorda, kus Ameerika välisabidollarid teeniksid Ameerika huve ja läheksid ainult Ameerika sõpradele.

Tugevdades oma sõprussuhteid üle kogu maailma, loome uuesti ka selgust selles, kes on meie vaenlased.

Ma ei vaikinud, kui iraani rahvas tõusis üles oma korrumpeerunud diktatuuri kuritegude vastu. Ameerika seisab koos iraani rahvaga nende vapras võitluses vabaduse eest.

Palun, et kongress tegeleks suurte puudustega Iraani tuumaohu küsimuses.

Minu valitsus on samuti pannud paika tugevad sanktsioonid Kuuba ja Venetsueela kommunistlike ning sotsialistlike diktatuuride vastu.

Kuid mitte ükski režiim pole rõhunud oma kodanikke sedavõrd kui halastamatu Põhja-Korea diktatuur.

Põhja-Korea hoolimatu tuumarelvaprogramm võib peagi ohustada meie kodumaad.

Oleme korraldamas maksimaalset survestuskampaaniat, et tagada, et midagi sellist ei juhtuks.

Minevikukogemus on meile õpetanud, et käed rüpes istumine ja järeleandmine soodustavad agressiooni ning provokatsiooni. Ma ei korda möödunud valitsuste vigu, mis on meid sellesse ohtlikku olukorda toonud.

Pilgu heitmisest Põhja-Korea režiimi pahelisele iseloomule piisab, et mõista tuumaohtu, mida see kujutab Ameerikale ja meie liitlastele.

Otto Warmbier oli tubli õpilane, kes õppis Virginia ülikoolis. Teel Aasiasse, kus ta pidi õppimist alustama, võttis ta osa ekskursioonist Põhja-Koreasse. Reisi lõppedes vahistati see suurepärane noormees süüdistatuna riigivastastes kuritegudes. Pärast häbiväärset kohtuistungit mõistis diktatuur Otto 15 aastaks sunnitööle; möödunud aasta juunis läkitati ta tagasi Ameerikasse – suurte vigastustega ja hinge vaakumas. Otto lahkus meie seast kõigest mõni päev peale naasmist.

Otto vanemad Fred ja Cindy Warmbier ning vend ja õde Austin ja Greta on täna siin meiega. Te olete võimsad tunnistajad meie maailma ohustavale nuhtlusele ja teie tugevus innustab meid kõiki. Täna tõotame austada Otto mälestust ameerika kindlameelsusega.

Lõpetuseks ühineb meiega veel üks tunnistaja, kes kinnitab selle režiimi pahatahtlikkust. Tema nimi on härra Ji Seong-ho.

1996. aastal oli Seong-ho nälgiv poiss Põhja-Koreas. Ühel päeval proovis ta varastada raudteevagunist kivisütt, et vahetada see mõne toidupala vastu. Näljast kurnatuna minestas ta raudteerööbastel. Ta ärkas üles selle peale, kui rong sõitis üle tema jäsemete. Mitu tema jäset amputeeriti ilma valuvaigistiteta. Tema vend ja õde andsid talle selle vähese toidu, mis neil oli, et aidata tal taastuda, süües ise mulda – mille tõttu kängus nende kasv täielikult. Hiljem, pärast lühikest Hiinas käiku piinasid teda Põhja-Korea võimud. Tema piinajad soovisid teada, kas ta on kohtunud hiinlastega. Ta oli – ja ta soovis vabaneda.

Pääsemiseks läbis Seong-ho karkudel tuhandeid miile Hiinas ja Kagu-Aasias. Suurem osa tema perekonnast järgnes talle. Tema isa püüti põgenemisel kinni ja piinati surnuks.

Täna elab ta Seoulis, kus aitab teisi ülejooksikuid ja edastab raadio teel Põhja-Koreasse seda, mida sealne režiim kõige enam kardab – tõtt.

Täna on tal uus jalg, kuid Seong-ho, nagu ma aru saan, soovid sa oma kargud alles hoida meenutamaks, kui kaugele sa oled jõudnud. Sinu suur ohverdus on inspiratsioon meile kõigile.

Seong-ho lugu on märk iga inimhinge soovist elada vabaduses.

See oli see sama vabaduseihaldus, millest sündis ligi 250 aastat tagasi see eriline koht, Ameerika. See oli väike kolooniate kogum suure ookeani ja lõputu metsiku looduse vahel. Kuid see oli kodu suurepärasele rahvale, kellel oli revolutsiooniline idee, et nad suudavad end ise valitseda. Et nad võivad ise oma saatuse kujundada. Ja et koos võivad nad süüdata maailmas tule.

See on see, milline on meie riik alati olnud. See on see, mille eest on ameeriklased alati seisnud ja võidelnud.

Kapitooliumi harjal seisab vabaduse kuju. See seisab pika ja väärikana monumentide hulgas, mis on pühendatud meie esivanematele, kes elasid ja võitlesid tema kaitsmiseks.

Washingtonile ja Jeffersonile, Lincolnile ja Kingile pühendatud monumendid.

Mälestussambad Yorktowni ja Saratoga kangelastele – kangelastele, kes valasid oma verd Normandia kallastel ja kauguvatel väljadel. Ning teistelegi, kes purjetasid mööda Vaikset ookeani ja lendasid läbi Aasia taevaste.

Vabadus kõrgub suurelt veel ühe monumendi kohal: selle siin. Kapitoolium. Elav monument Ameerika rahvale.

Rahvale, kelle kangelased ei ela ainult minevikus, vaid kõikjal meie ümber, kaitstes lootust, uhkust ja „Ameerika teed“.

Nad töötavad igas sektoris. Nad toovad ohvreid, et kasvatada perekonda. Nad hoolitsevad kodudes meie laste eest. Nad kaitsevad meie lippu võõrsil. Nad on tugevad emad ja julged isad. Nad on tuletõrjujad, politseinikud, piirivalvurid, arstid ja mereväelased.

Kuid eelkõige on nad ameeriklased. Ning see kapitoolium, see linn, see riik kuuluvad neile.

Meie ülesanne on neid austada, neid kuulata, neid teenida, neid kaitsta ja olla alati nende väärilised.

Ameeriklased täidavad maailma kunsti ja muusikaga. Nad nihutavad piire teaduse ja avatuste vallas. Ning nad meenutavad meile alati, mida me ei tohi kunagi unustada: Rahvas unistas selle riigi. Rahvas ehitas selle riigi. Ning see on rahvas, kes muudab Ameerika uuesti vägevaks.

Senikaua, kuni oleme uhked selle üle, kes me oleme, ja mille nimel võitleme, pole midagi, mida me saavutada ei suudaks.

Senikaua, kuni me usume oma väärtustesse, oma kodanikesse ja jumalasse, ei saada meid ebaõnnestumised.

Meie perekonnad saavutavad edu.

Meie rahvas õitseb.

Ning meie riik on igavesti ohutu, tugev, uhke, vägev ja vaba.

Aitäh teile ja jumal õnnistagu Ameerikat.

VALGE MAJA
30. jaanuar 2018